Enne veel kui filmi käivitamiseks kolm sekundit eesti lipukest põrnitsen, kiikan sinna, kus peaksid olema mu kinganinad. Seal aga laiub tühjus, nagu ka minu pea kohal. Kuna see on omaette kõhe tunne, eelistan võtta istet ja soovitan seda teistelegi sukeldujatele.

Nüüd siis sukeldun. „Tere tulemast Eesti loodusmuuseumi virtuaalreaalsusesse!“ kõlab rahulik hääl, taustaks kohisemas midagi, mis võiks kõlada nagu meri.

Silme ees hakkavad üksteisest eralduma mandrilaamad ja viivad mind sujuvalt Ediakaara ajastusse ehk 600 miljonit aastat ajas tagasi. Eesti asus siis lõunapooluse lähedal ja oli vee all.

Ühtäkki olen vees. Minu pea kohal kõrgustes on kuskil ilmselt veepind ja päike. Siin all aga hõljuvad laisalt mõned vetikad ja aeglaselt liugleb mööda meduus. Õigupoolest küll tänapäevase meduusi kauge eellanne. Kuid tundub teine üsna samasugune nagu tänapäeval.

Meduus oli tuttav tänapäevast – ehk on siin teisigi tuttavaid? Kuidas me üldse teame, kes ka tänapäevaste loomade eellastest asustasid merepõhja 600 miljonit aastat tagasi?

„Tigu on kõige vähem muutunud,“ vastab loodusmuuseumi geoloogiaosakonna juhataja Sander Olo mu küsimusele pärast filmi vaatamist. Tigu on miljonite aastate hammas üldse väga vähe purenud – elab oma kojas, sööb aeglaselt, elab aeglaselt.

On ta kõige laisem elanik, kes pole viitsinud evolutsiooniga kaasa minna? Võib ka mõelda teist moodi: ta on kõige kõrgemalt arenenud – tal polegi olnud vaja evolutsiooniga kaasa minna.

Jõuan Kambriumi ajastusse. Vahepeal möödunud 100 miljonit aastat võib virtuaalreaalsuses tunduda kui piisk meres, aga merepõhja elustikule on see tähendanud plahvatuslikku liikide teket, värvidemöllu ja peaaegu käega katsutavat evolutsiooni.

Elu merepõhjas pole sugugi ohutu. Kaitseks röövloomade eest on mõni liik kasvatanud selga mineraalsed kestad ehk toesed.

Minu kõrval oleval kivil kaklevad trilobiidid, teate küll, need keldrikakandite moodi loomad. Selle vahega, et keldrikakanditest nii kämbla jagu suuremad.

Küll alles siblivad! Aga kuidas me teame, kuidas need loomad end liigutasid? Suur osa neist keda ürgmere põhjas näha võib on praeguseks üldse välja surnud.

Virtuaalreaalsuse looja animeerija Jaagup Metsalu räägib, et mõnes mõttes loovad animeerijad igale loomale liikumiseks virtuaalse toestiku. Igal virtuaalsel luukesel on oma mõjuala, mis liigutamisel tõmbab kaasa seda kehaosa, tegelikult virtuaalse punktipilve, mis lõpuks paneb eluka liikuma. Siinkohal on paslik mainida, et päris skeletiga loomad on pärit alles Devonist, enne seda oli loomadel väliskoda, mis nende kehale vormi andis. Nii võib teine kord animatsioon anda hoopis teadlastele ettekujutuse sellest, kuidas nende uuritud loom võis kunagi liikuda.

Sander Olo lisab juurde, et teadlased, geoloogid ja bioloogid koostöös, on aegade jooksul teinud kindlaks, kuidas liiguvad nende ürgloomade tänapäevased järglased ning selle põhjal võib oletada, kuidas loomad liikusid.

Ajastu lõpuks kukerpallitavad trilobiidid kivi pealt mulle peaaegu sülle, ebameeldivalt lähedale. Lükkan neid käega eemale, mis aga tuletab meelde, et tegu on jätkuvalt virtuaalreaalsusega ja ülejäänud inimestele ruumis näib see minu kätega vehkimine ilmselt üksjagu veidra akrobaatikana.

Möödub 100 miljonit aastat. Jõuan Ordoviitsiumi ajastusse. Eesti on aga jõudnud lõunapoolkeralt ekvaatori lähistele.

450 miljonit aastat tagasi kohtun tänapäevaste kalmaaride esiisa Nautiloidiga.

„Inimesed armastavad mõelda, et dinosaurused olid maakeral suured loomad, aga need nautiloidid võisid kasvada paarikümne meetri pikkuseks,“ seletab Sander Olo. „Armutu kiskja,“ iseloomustab virutaaltuuri giid merepõhjas Nautiloidist rääkides.

Kust me teame, mida nad sõid? Sander Olo sõnul täpselt ei teagi, aga piisavalt palju geoloogiat, paleontoloogiat ja bioloogiat ühendades võime oletada näiteks nende loomade lõualuude ehituse järgi, kes sõi taimi, kes teisi loomi.

Nautiloid liugleb mööda mu paremast õlast ja... nagu hiljem kuulen, saab toiduks teisele suurele Nautiloidile.

Järgmine samm ajaloos: 25 miljonit aastat Siluri ajastusse. Iga eestimaalase unistus – meri on soe kui troopikas. Just nii võiks Siluriaegset ürgmerd iseloomustada.

Siinsete alade valitseja on Meriskorpion ja toidulaud on tal mitmekesine. Ja ta ei ole kitsi seda demonstreerima.

Siluri rikkalik seltskond paneb küsima, kui palju neid erinevaid elukaid siis siinsetel aladel elas? Elu oli nii Siluri kui teistel ajastutel väga mitmekesine ning Sander Olo tunnistab, et nende virtuaalsesse ürgmerre valiti elanikud välja missivõistlusel. Iga ajastu kohta oli nimekiri kümnete loomadega, kelle hulgast valiti välja huvitavamad ja tegusamad, sest mõistagi on igal ajastul tegelasi, kelle vaatamine inimestele tegelikult erilist elamust ei pakuks.

Ajastu lõpuks laseb Meriskorpion heal maitsta kõiki virtuaalsete pealtvaatajate silme all.

Baltika manner ületab koos Eesti alaga ekvaatori ja jõuab Devoni ajastusse 375 miljonit aastat tagasi. Kohal, kus kunagi saab olema maismaa kasvavad mitmekümne meetri kõrgused puutaolised taimed. Nende vahelt, üsna minu külje alt möödub kala nagu rüütel – rüükala – raudrüü moodi soomused seljas.

Silmailust rääkides, siis kõige keerulisem on taolise kauge aja taasloomise juures loomade värvid. Kui skelette või koorikuid on kivististes ikka leida, siis värvipigmente pole kindlasti säilinud. Sander Olo tunnistab, et miljonid aastad ürgmereelu on värviline, kuna kunstnik ja teadlane on oletanud, et selline võiks elu välja näha, ehkki tõendatud teadmist, mis värvi nad olid, me kunagi ei saagi.

Kännu seest ujuvad välja Microbrachiused ja asuvad paarituma. Sander Olo märgib naljaga pooleks, et küllap saab selles virtuaaltuuris näha ajaloo esimest kehasisest viljastamist.

Ajastu jooksul on mõned loomad otsustanud merest maismaale kolida. Järgmise mitmesaja miljoni aasta jooksul on Eesti alast saanud maismaa.

Ehk elasid siin dinosaurused ja kasvasid lopsakad troopilised taimed. Paraku ei saa me sellest midagi teada, kuna erinevad geoloogilised protsessid on kustutanud neist kõik tõendid.

Talv on tulekul. Peaaegu tänapäev – 20 000 aastat tagasi.

Oleme suures liustikulõhes. Eesti ala katab kilomeetrine jääsein. See, mida veel mõne aja eest Juuraajastul võis nimetada eluks maal, on nüüd külmunult seina sees – mammutikorjus.

Kõik on vaikne. Jää sees ilmselt on muidu ka vaikne. Aga kas mõnel varasemal ajastul võis olla ürgmeres ka hääli?

Sander Olo kinnitab siiski, et ilmselt mitte: kalad on tummad ja meres häälitsevad ikka pigem need loomad, kes evolutsiooni käigus olid juba kord kuivale maale kolinud ja siis sealt hiljem tagasi vette tulnud. Ülejäänutele on ürgmeri ikka vaikne olnud.

On aeg astuda tänapäeva. Merepõhjas hakkavad silma rohelised plastpudelid, limonaadipurgid ja laevavrakk. Läänemeri. Ilmselt võib vette juurde mõelda isuka võõrliigi Ümarmudila, kes kõik teised siinsed liigid kiirelt ära sööb. Ehk on see tulevik?

Aga mida tulevik toob? Sander Olo ütleb, et virutaaltuurina on seda veel keeruline ette kujutada.

Küll aga võib rääkida loodusmuuseumi virtuaaltuuri tulevikust. Tuleva aasta märtsikuuni saab „Müstilise ürgmere“ näitust vaadata loodusmuuseumis. Arvestades seda, et ürgmeri nägi üsna sarnane välja ka teiste Balti riikides ja ka Põhjamaades, on mõistlik mõelda, kuidas virtuaalnäitus naabrite muuseumikülastajateni viia.

Vaata ka "Aktuaalse kaamera" uudist loodusmuuseumi näitusest: