Tarzanis kombineerusid tsivilisatsiooni lihvitud nutikus ja ahvide juhtimisel treenitud erakordne kehaline võimekus. Tarzan elas esialgu inimeste fantaasias, omades arvukaid variatsioone vastavalt sellele, mida keegi raamatulugudest välja luges. Koos filmitehnoloogia edusammudega siirdus Tarzan kinoekraanile. Esialgu tummana, saadetuna klaverimuusikast, hiljem juba rääkides. Sellest ajast teame, milline on kuulus Tarzani hüüe. Ühtlasi hakkas vormi võtma nn "õige" Tarzani isik, kelleks oli 17 aasta jooksul 12 filmis peategelast esitanud Johnny Weissmüller.

Kino võimaldas esitada fiktiivseid tegelasi realistlikena, segades ekraanil päris inimesed fantastilist maailma kujutava butafooria ja enneolematuid tegelasi kehastavate plastiliinist animatsioonidega. Inimestele taoline pettus meeldis. Isegi väga, sest tänaseks on väljamõeldiste realistlik esitlus kinolinal arenenud kaugemale, kui ollakse jõutud näiteks vähihaiguse raviga.

Arvutiprotsessoreid valmistava Inteli peadirektor Paul Ottelini tõdes kusagil 2011. aasta paiku, et tänapäeva kodused lõpptarbijad on pooljuhtseadmete peamine sihtrühm, mis möödus IT -osakondadest ja valitsusasutustest kusagil 2004. aastal. Kodused elutoad muutusid kõrgeima transistoritihedusega keskkondadeks, tuues kokku arvutid, nutiseadmed, mängukonsoolid ja uue põlvkonna televiisorid. Põhjuseks inimlik lust põgeneda vähemalt mõtetega ekraanil kuvatud maailma.

Suur osa kaasaegsest kinost ja ilmselt veelgi suurem osa tulevasest kinost ja loomulikult interaktiivsest kinost ehk arvutimängudest rajaneb virtuaalsele. See on arvuti loodud pilt. Isegi kui sama leiduks reaalses looduses. Reaalne loodus võib uue ajastu inimesele tunduda natukene lahja Ilus liblikas ja mahlane rohelus koos erakordse linnulauluga on lihtsam garanteerida virtuaalse kitšina, kui seda otsima minna. Loomad on näitlejatena kehvad, mistõttu kaitsmaks režissööri närve ja rahuldamaks vaataja muinasjutunälga, on arvutiga loodud loomnäitleja arengu loomulik jätk.

Kuid mis saab näitlejatest? Hea, et küsisite! Näitlejatega on samuti probleeme. Rahva poolt armastatud Johnny Weissmüller võinuks Tarzani rolli edasi mängida. Tema vanemaks muutuv olemus ei sobinud enam liaanide küljes kiikumiseks. Rahvas ootas teistsuguse kehaga Tarzanit. Kaasajal venivad mõned seriaalid nii pikaks, et mõned inimestest näitlejad on vahepeal surnud. Samuti on hakatud seriaalide puhul liikuma ajas tagasi, aga näitlejatele on aeg järele jõudnud jne.

Tehnoloogia võimaldab armastatud näitlejaid virtualiseerida. Neid polegi rohkem vaja. Arvuti paneb neid kujutavad kehastused tegema kõike, mida filmitegija või avalikkus soovivad. Samal ajal tärkab eetilisi küsimusi, mida dinosaurustelt, muinasjututegelastelt ega näiteks ahvidelt nende matkimise puhul ei küsita.

Ehk kes kontrollib inimese sarnasust virtuaalse esiteluga? Kui palju on vaja muuta ekraanile joonistatud väljamõeldud isikut, et see ei riivaks kellegi privaatsust, isikuomaduste ekspluateerimisest rääkimata? Probleem on aktuaalne seni, kuni filmides esineb veel reaalseid näitlejaid, sest tulevikus mõeldakse vajalik tegelane lihtsalt välja.

Järelikult võime kohata lähitulevikus rohkem juhtumeid sarnaselt jalgpallur Diego Maradona omale. Endine pallur ähvardab kohtuga mänguvalmistajat Konami, mille populaarses jalgpallimängus on legendide seas karvase peaga Maradonat meenutav ja tema nime kandev tegelane. Mängus on teisigi kuulsaid pallureid, kellede kõrval on Maradona nimetatud parimaks. Virtuaalselt elus hoitud kehaline võimekus vana palluri pahameelt ei leevendanud. Võimalik kohtulugu pakub võibolla vihje, mida teha, kui näed endaga sarnast tegelast mõne filmi massistseenis.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.