Küll on aga populist see, kes lubab ''riigi rahvale tagasi anda'' ja kõneleb veendult rahva nimel, vastandades end võimulolevale nn korrumpeerunud eliidile.

Kui katsume populismi määratleda, siis esimeseks tunnuseks ongi kujutelm, et ühiskonnas on kaks üksteisele vastanduvat ning ühtsete huvidega rühma: ''rahvas'' ja ''eliit''. Kusjuures rahvas peaks justkui demokraatia tingimustes valitsema, kuid korrumpeerunud eliit on neilt võimu käest võtnud ja kuritarvitab seda enda huvides.

Populistide eesmärgiks ongi võim rahvale tagasi anda ja nad on veendunud, et just nemad väljendavad poliitikas ehtsat ''rahva häält''.

''Rahvast'' ja ''eliiti'' võivad populistid defineerida väga erinevalt: vahel on need tavainimesed – nn 99 protsenti, vahel kindla identiteediga etniline kogukond (nt eestlased, või ''ehtsad eestlased''), jne. ''Eliit'' on aga enamasti võimulolevad poliitikud, kelle kohta väidetakse, et nad ei austa rahva tahet ja neil on ainult küüned enda poole.

Reeglina tulevad populistid tähelepanu köitmiseks välja ka ''maagiliste lahendustega'' kõneldes sellest, et keerulistele probleemidele on tegelikult lihtsad lahendused, mida omakasupüüdlik võimueliit ei ole seni tahtnud rakendada. Põgenikekriisi lahenduseks on müürid, vaesuse lahenduseks ülikõrged maksud rikastele, jne.

Kas populism on demokraatiale ohtlik? Tegelikult on populism demokraatia jaoks nagu kahe teraga mõõk, ta on ühelt poolt ülivajalik, aga liigses koguses surmav.

Nullpopulism ehk populistliku retoorika täielik puudumine on demokraatias kahtlemata probleemiks, sest kui demokraatia on rahva võim, kuid poliitikud enam üleüldse enam rahvast ei kõnele, vaid muutuvad tehnokraatlikeks ''exceli-inimesteks'', siis mingi hetk toimub paratamatult ühiskondlik plahvatus.

Teisalt, populism on demokraatlikku usalduskrediiti tugevalt õõnestav üritus, sest võimule saades muutuvad populistid peagi ise selleks samaks eliidiks ja ''establishmentiks'', mille vastu nad hiljuti võitlesid ning peavad ''maagiliste lahenduste'' asemel tegelema reaalpoliitikaga oma keerukuses.

Lisaks sellele on populistidel võimule tulles kalduvus eirata demokraatlikku võimutasakaale ja nad asuvad jõuliselt ründama selle aluseks olevaid institutsioone. Rahvajuhid peavad ju rahvaga otse suhtlema ja nende tahet ellu viima. Neid ei saa segada mingid vaheinstitutsioonid nagu parlament, kohtusüsteem, vaba meedia, jne. Seetõttu kaasneb populistide võimulesaamisega mitte demokraatia süvenemine, vaid murenemine.

Nii polegi populism jätkusuutlik strateegia. Demokraatia hädade ravimise ning rahva õnnelikuks tegemise asemel hoopis hävitab usku demokraatiasse ning rahvas saab taaskord petetud.

Eesti erakondade populistlikke strateegiaid uuritud ja seda võrdlevalt teiste Balti riikidega. Tuleb välja, et Eesti erakonnad on võrreldes oma Balti naabritega palju vähem populistlikud. Kuna uuring tehti mõni aeg tagasi, siis uute erakondade tulekuga on olukord ilmselt mõnevõrra muutunud.

Populism võtab väga erinevaid vorme ja nii kaua, kui on demokraatia, on ka populismi ja populiste.