''Pole olemas kunstmaterjali, mis kasvaks koos lapsega. Paratamatult tähendab see, et mõned südamerikkega lapsed peavad minema oma elu jooksul pelgalt selle tõttu noa alla rohkem kui viis korda.'' nentis uurimust eest vedanud Minnesota ülikooli bioinsener Robert Tranquillo ERR Novaatorile.

Näiteks tuleb mõnikord asendada laste elu päästmiseks ja elukvaliteedi parandamiseks kopsuarterid, mis ühendavad südant kopsudega. Mida aeg edasi, seda rohkem verd seda ajaühikus läbima peab. Nii jäävad siirdatud veresooned ühel hetkel lihtsalt liiga kitsaks. Samuti oleks pärisveresoontega võrreldavate omadustega tehisveresoontest olukordades, kus inimese enda veresooned on lupjumise või vigastuse tõttu eluohtlikult kitsenenud või kannatada saanud ja veri tuleks takistusest alternatiivseid kanaleid pidi mööda juhtida.

Viimasel paaril aastal on kasvatatud katseklaasis küll pärisrakkudest koosnevaid veresooni, kuid neil on omad puudused. Et immuunsüsteem siirdatud veresooni ära ei tõukaks, peavad need sellisel juhul koosnema inimeste enda rakkudest. See kasvatab aga paratamatult siirikute hinda. ''Kliinilistes rakendustes pole seetõttu laboris kasvatud koed kuigi populaarsed, vähemalt kui rääkida veresoontest,'' lisas Tranquillo.

Tranquillo kirjeldab nüüd kolleegidega ajakirjas Nature Communications ilmunud töös nüüd uut tüüpi siirikuid, millel on potentsiaali muuta poolsünteetiliste veresoonte kasutamise tavapäraseks protseduuriks. ''Võid hoida neid madalal temperatuuril soolalahuses mitmeid kuid ja need töötavad ikka sama hästi. Näitkatsetes kasutasime viie kuu vanuseid siirikuid. Kuid meil on andmeid, mis viitavad, et neid võib hoiustada veelgi kauem,'' märkis bioinsener. Kuid veelgi tähtsamana võib neid siirdada ükskõik kellele.

Veresoonte kasvatamiseks kasutas professor kolleegidega spetsiaalset bioreaktorit ja lambarakkudega kaetud torukesi. Neist rütmiliselt toitainetega küllastatud vedelikku läbi pumbates kattus rakkude pind omakorda valgukihiga. Sõrestiku mehaanilised omadused olid seejuures võrreldavad päris veresoonte seintega. Viimaks pesti valgutorud rakkudest puhtaks ja asendati nendega osa viie nädala vanuste lambatallede kopsuarteritest.

Aasta hiljem oli siiriku läbimõõt kasvanud poole võrra ja seda läbis ´kui kaks korda rohkem verd. Soonte kollageeni sisaldus oli pea viiekordistunud, mis viitas, et sooned polnud vaid väljaveninud, vaid ka reaalselt kasvanud. Samuti panid töörühm tähele, et need olid täienenud lammaste endi keharakkudega. ''Me ei tea, kust või kuidas need sinna jõuavad, aga tõenäoliselt reageerivad rakud lammaste keha rakumaatriksi bioaktiivsetele mõjuritele ja/või teistele mehaanilistele ja keemilistele signaalidele,'' mõtiskles Tranquillo.

Tüsistusi või soovimatuid kõrvalmõjusid, näiteks siirikute kiirenenud lupjumist või veresoonte kitsenemist töörühm ei täheldanud, mis annab professorile lisalootust, et õige pea saavad rohelise tule ka inimkatsed. ''Kuigi uurimus põhineb vaid kolmel lambal, on tulemused meie arvates selleks piisavalt head. Lisaks oleme teinud täiendavad katseid inimeste rakkudega, mis võiksid olla toidu- ja ravimiohutusameti ning lastekirurgide jaoks piisavalt veenvad,'' lisas Tranquillo. Tõenäoliselt tuleb enne seda teha aga ka täiendavaid loomkatseid.

Piisava rahastuse korral võiksid olla inimkatsed seega Tranquillo sõnul 2—3 aasta kaugusel.