Oleme lugemisoskuse üle uhked ja seda võetakse arvesse riikide arengutaseme hindamisel. Lugemine on üks olulisemaid informatsiooni edastamise meetodeid ja tõenäoliselt kõige olulisem kogunenud teadmiste edasiandmise viis. Ometi ei ole lugemine inimesele loomulik tegevus.

Eluks vajaliku info hankimisel on silmad üliolulised, kuid lugemine rikub silmi. See on suhteliselt lühikese ajalooga kultuuriline nähtus. Evolutsioon ei ole märgikestesse kodeerimisest arusaamist pidanud oluliseks ja ajus puudub lugemiseks väljakujunenud selgepiiriline keskus või piirkond. Lugemise ajal aktiveeritakse ajus mitmeid eraldiasuvaid ja enamasti mõneks muuks talitluseks loodud alasid. Lugema õppimine nõuab jalgrattasõidu, joonistamise, laulmise ja isegi toidu valmistamisega võrreldes oluliselt mahukamat ja aju manipuleerivat pingutust.

Ent tulemus võib olla suurepärane. Kodeeritud informatsiooni mõistmiseks omandatud meisterlikkus võib pakkuda rõõmu elu lõpuni. Kannatada saanud silmade ette hangitakse prillid. Lugemisoskust hakatakse nõudma lastelt, nagu ise polekski pidanud tundide viisi piinlema silmad kleepununa paberile trükitud tähtedel või ekraanil pikslitest moodustunud tähemärkidel, kui pilk heita mõnda kaasaegsust taotlevasse kooliklassi.

See toob meid algupärase küsimuse juurde tagasi. Kas on vahet? Kas paberile kirjutatu mõjub teisiti, kui ekraanile kuvatu? Selgub, et vahe on olemas. Küsimus ei ole sama, millele vastas mõne aasta eest Nicholas Carr raamatus ''Triiv madalikule''. Carri mure oli tema lugemis- ja keskendumisvõime langus ning suutmatus jälgida pikemat teksti, milles süüdistas ta ekraanilt loetavaid peamiselt lühikesi, kergeid ja valmis infopalu.

Pikemalt tema argumentatsiooni minemata annab sisust aimu raamatu teemadel kirjutatud artikkel küsiva pealkirjaga ''Ega Google meid järsku rumalamaks muuda?''. Carri lugemisvõime muutuse taga oli internetis esitatava teksti sisu. See on olulises osas erinev pelga teksti pinna mõju küsimusest.

Geoff Kaufman Carnegie Melloni ülikoolist ja Mary Flanagan Dartmouthi ülikoolist uurisid 300 vabatahtliku peal, kas paberil ja ekraanil trükitul on erinev mõju esitatud info omandamisele? Katseid tehti mitu ja erineva lähenemisstrateegiaga. Näiteks anti uuritavatele lugeda ühte ja sama teksti vastavalt paberil ja ekraanil ning uuriti seejärel viktoriini vormis, kuidas nad teksti mäletavad. Paberilt lugejad suutsid oluliselt paremini teha jutustuse sisust üldistusi, samas kui ekraanilt lugejad olid paremad konkreetsete detailide osas.

Järgnenud katses paluti tutvuda nelja väljamõeldud auto tehniliste parameetrite kirjeldustega, et siis hilisemas küsitluses jõuda selgusele, milline autodest oleks tehniliselt kõige parem. Paberilt lugenutest suutis valida õige auto pea kaks kolmandikku, võrreldes ekraani grupi ca 43 protsendiga. Nii võib märgata, et paberilt lugemine soosib suure pildi nägemist, üldistuste tegemist ja abstraktsemat arutelu.

Ekraanilt lugemise tulemusel jäädakse rohkem kinni konkreetsetesse infopaladesse nägemata suuremat pilti. Võibolla on ekraanilt lugemine energiakulukam ja see sunnib lugejat haarama ''infokõrtest'' röövides või vähendades materjali seostamise abstraktsemas mõttekujutuses vormuva kontekstiga.

Üks uuringu autoritest võrdles ekraanilt lugemist tunnelnägemisega, kui lugeja keskendub peamiselt hetkel kogetavale detailsele informatsioonile. Kindlasti pole esitatud tõendid piisavad tugevamateks väideteks. Kuid juhul, kui need uuringud avastasid ehtsa efekti, on põhjust olla murelik miljonite ekraanide ees õppivate ja töötavate inimeste maailmast arusaamise osas. Kas sina saad sellest aru?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.