Teadusfoto tegemist peab Tavo Romann protsessi üheks osaks. “Kui teha teadust ja avaldada artikleid, siis on vaja kirjeldada ka objekti, mida uurid ja seepärast tulebki seda pildistada erinevate aparaatide abil,” räägib äsja mulluse aasta parimaks auhinnatud teadusfotograaf.

Peamine on Romanni meelest siinkohal tipptehnoloogia kasutamine ja põhiliseks näitajaks peab ta lahutusvõimet. “Kui tavalise fotoaparaadi ja makroobjektiiviga saab pilte teha paarist millimeetrist ülespoole, siis optilise mikroskoobiga saab teha pilte vahemikus mõni millimeetrit kuni sada mikromeetrit,” ütleb teadur. Tema enda arsenali kuulubki peamiselt optiline mikroskoop.

Elektronmikroskoop võimaldab aga fotografeerida sellest allapoole jäävaid väiksemaid objekte, kuna tema lahutusvõime ulatub juba paarikümne nanomeetrini. Pildi mõõt on elektronmikroskoobi puhul paarsada nanomeetrit. Teravikmikroskoop aga teeb selliseid pilte, kus on võimalik eristada juba aatomeid. Romanni sõnul on tarvis töödelda just optilise mikroskoobi fotosid, et saavutada teravus kogu pildi ulatuses. Seda saab teha levinumate fototöötlusprogrammidega.

Mis on aga hea teadusfoto tegemise eelduseks? Romann arvab, et kindlasti ei tasu koonerdada piltide arvuga. Tal endal koguneb aastaga tuhandeid, parematel aastatel aga kümneid tuhandeid fotosid. Kui ilus objekt on kätte saadud, siis tasub vaeva näha pildi enda tegemisega, sest enamasti ühest klõpsust ei piisa ja tihti kulub hea tulemuse saavutamiseks mitmeid tunde.

Oluliseks peab Romann ka valgust ja selle seadmist. Näiteks on optilisel mikroskoobil valguse sättimiseks mitmeid võimalusi ning erinevate kontrastimeetodite abil saab pildist kõik välja pigistada.