Suhe võib olla aus – tolmeldaja saab vastutasuks teenuse eest kas nektarit, õietolmu, pelgupaiga või midagi muud. Aga võib olla ka ebaaus: loodetud tasu jääb saamata, petis on äravahetamiseni sarnane tolmeldajatele tasu pakkuva taimeliigiga või tolmeldajaliigi emase isendiga. Viimasel juhul on tegemist n-ö seksuaalse pettusega.

Iga õietüüp ja -värvus on kujunenud koevolutsioonis konkreetse tolmeldajaliigiga. Nii on mesilaste külastatavad õied enamasti kollased või sini-lillad, päevaliblikate külastatavad roosad või lillad ning ööliblikad eelistavad tavaliselt valgeid ja tugevalt lõhnavaid õisi.

Koolibri tolmeldatavad õied on näiteks punased ning lõhnatud. Asja teeb segasemaks paljudel liikidel esinevate heledamate või pigmendita, näiteks valgete või roheliste, õitega taimede esinemine.

Tekib küsimus: mis on nende ülesanne?

Mistahes omadust puudutav geneetiline mitmekesisus on liigi püsimajäämisele eluliselt vajalik. Kui tingimused muutuvad, peavad muutuma ka elusorganismid.

Nii jäävad saastunud keskkonnas ellu mõne liblikaliigi tumedamate tiibadega isendid, taimede puhul võib eeldada, et päevase tolmeldajaliigi kadumisel võivad olla edukamad liigi valgeõielised isendid, keda tolmeldavad ööliblikad.

Petisliigi puhul nektarit mitteleidnud pettunud putukas lendab võimalikult kaugele ning võimalikult teistsuguse õie juurde. Nii ei lähe õietolm kaotsi ning seemned valmivad kahe eri värvi taime ristumisel, kindlustades ühtlasi geneetilise mitmekesisuse säilumise.

Meie orhideelise ehk käpalise liigil harilikul käoraamatul (Gymnadenia conopsea) esineb tüüpiliste, lillakasroosade õitega taimede kõrval ka heleroosasid ning valgeid isendeid.

Valgete isendite viljumine on pigmenteerunud õitega isenditest palju kehvem, roosaõielised jäävad veidi alla tüüpilistele.

Doktoritöös „Hariliku käoraamatu (Gymnadenia conopsea) viljumist mõjutavad faktorid” on tähelepanu all selle võimalikud põhjused ehk lõhnaainete ja nektari koostis.

Nimelt on õievärvust andvad pigmendid seotud tolmeldajaid ligimeelitavate ja taimeosi söövaid putukaid peletavate ainetega, mille sisaldus võib heledaõielistel taimedel erineda ning seetõttu teha nad tolmeldajatele vähem ligitõmbavad. 1028 taime hõlmanud võrdlev viljumisuuring tõestas, et on olemas erinevused värvivormide viljumise vahel.

Kuidas lõhnaaineid kogutakse tuvastatakse? 

Lõhnaainete kogumisel spetsiaalse absorbeeriva materjaliga kaetakse taime õievars küpsetuskotiga, mis omakorda ühendatakse elastse vooliku abil absorbenti sisaldava klaastorukese ja edasi portatiivse vaakumpumbaga. 
Voolukiirusega 200ml/min liigub õhk läbi torukese ning lõhnaained jäävad absorbenti. Proove hoitakse transportimisel kuivjääga täidetud kastis, laboris aga -80°C külmkapis kuni analüüsimiseni. 
Ained saadakse absorbendist kätte heksaani ja atsetooni seguga voolutades, misjärel analüüsitakse neid gaasikromatograafiga. Esialgsete andmete kohaselt on valgete, roosade ja tüüpiliste õitega taimede vahel lõhnaerinevused olemas, osad neist statistiliselt olulised.