Toona oli etenduse vahendajaks raadio ja televisioon ning formaadiks kuuldemängud, seriaalid ja seebiooperid. Individuaalsem etendus jäi veel kaugeks unistuseks. Siis tuli internet ja upitas kõik lavale ning täna saavad soovijad etendada massidele individuaalseid etüüde. Oleme jõudnud etendusühiskonna kuldajastusse.

Guy Debordi paarisajalehelisest tekstist, milles igal lehel on vaid paar-kolm, aga see eest lihvitud lauset, leiab mitmetähendusliku ja sotsiaalmeedia ajastusse väärilise mõtte – „see mis paistab on hea ja see mis on hea, paistab sellisena“, võimaldades välja lugeda, et nähtavale pannakse hea ja kõik hea on vaid näiline. Keerukamast tekstist leiab tähelepaneku tootmisprotsessist, mis vabastab meid tööst, toodab eraldatust, pakub mitte-tööd ja tegevusetust. Kusjuures keegi ei saa vabaks, vaid jääb alluma maailmale, mis ta tööst vabastas.

Tegevusetus nõuab pingutust, osalemist etenduses. Teiste sõnadega, tehnoloogia rajaneb isolatsioonil ja tehniline progress omakorda isoleerib. Luban, et kohe-kohe saame jätta keerulisema jutu selja taha. Ent paistab, et Guy Debord tajus juba transistori võidukäigu alguses, kuidas uutest tehnoloogiatest saavad vaatemängulise ühiskonna meetmed, millega edendatakse üksildastest koosnevates massides üksiolemist.

Vaadakem paari näidet meie ajastust. Võibolla leiab neile teistsuguseid, üksildusele ja etenduse kultuurile mitterajanevaid selgitusi. Olgu esimeseks näiteks Bethany Mota Youtube’ kanal, milles räägib kena neiu, et käes on talv. siis ta ringutab ja räägib uuesti, et on talv ning hea oleks nägu kreemitada. Seejärel pakub ta välja idee teha sõpradele kingitusteks pakikesi kommidega jne jne.

Mõnes videos laotab ta vaatajate rõõmuks lauale kõik poekotis leiduva, teinekord näitab, mida tema toas leidub, eraldi „saade“ käsitleb sahtli sisu ja mõistagi saavad eetriaega T-särgid, juuksed ja lugematud nipsasjad, taustal Bethany vaibumatu jutlemine. Arvatavasti peab mõnigi inimene tema etendusi tähtsusetuiks, isegi banaalseteks. Võib küsida, miks 20-aastane neiu viitsib käituda umbes nagu viieteistkümnene?

Kuid miks mitte, kui tema videoid vaatavad miljonid viieteistkümnesed. Pealegi muutuvad miljonid silmapaarid dollariteks. Bethany teenistuseks hinnatakse 40 000 USD/kuus. Küsima peaks miks tema videoid vaadatakse?

Teine lubatud näide võib tunduda veelgi tühisemana. See leidis siinsamas käsitlust paari aasta eest, aga kerkis nüüd esile veebiajakirja Quartz abil. Jätkakem rahaga, kuna see teema peaks meeldima. Eriti siis etenduse ühiskonda, majandussurutist ja üksildust elavatele massidele. Lõuna-Koreas on võimalik teenida kuus tuhandeid dollareid pakkudes vaatamiseks söömist ja rääkimist. Ongi kõik!

Programmi tootja kuludeks on söögi ostmine. Seda peab olema palju, et videoülekanne oleks võimalikult pikk ja vaataja ei lahkuks vaatama mõnd teist sööjat, sest aastatega on kirjeldatud sektorisse lisandunud palju „söömise vaatamise vajaduse rahuldamise“ tarnijaid. Mõnes populaarses videokanalis moodustavad söömise ülekanded viis protsenti saadete mahust. Koreas kannab nähtus nimetust mukbang, mis tuleneb sõnadest „sööma“ ja „levitama“.

Söömine on mitmetahuline nähtus. See on bioloogiliselt vajalik. Söömisaktiga kaasneb meelehea tunne, et seda varsti korrataks. Lisaks on söömine sotsiaalne nähtus. Süüakse koos ja kui ollakse koos, siis süüakse. Siin peitubki võti kirjeldatud videoproduktsioonide populaarsuse kasvule. Üksilduse kasv otsib seltsi. Ekraanil söövat,või kotisisu lappavat ja tühjast-tähjast rääkivat inimest ei saa hinnata pakutava sisu kaalukuse alusel.

Oluline on tema olemasolu ja see, et ta teeb midagi ,mida koos tehakse. Oled koos kiirnuudlite ja üksildusega, aga see polegi nii paha, kui laual laiutaval ekraanil sööb isukas kaaslane ning patrab sisutult ja seetõttu turvaliselt. Mõlemad teevad teatrit, aga nii on hea olla!

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.