Äsjasaabunud talv on kauaoodatud lume ja külma kõrval pakkunud muudki põnevat. Õige paljud inimesed on täheldanud ja ka pildistanud ning Internetis postitanud nn valgussambaid –vertikaalselt tõusvaid heledaid suhteliselt kitsaid valgustriipe. Erinevalt paljudest teistest optilistest nähtustest atmosfääris – vikerkaar, Päikese ja Kuu halod, näiteks, on valgussambad enamasti tehislikku päritolu. Nende valgus pärineb mõnest tugevamast valgusallikast nagu tänavalatern või valgustusprožektor, seetõttu ongi neid hulgem täheldatud linnades, kus selliseid allikaid rohkem.

Sambad on põhjustatud rahulikus atmosfääris aeglaselt langevatest väikestest tasapinnalistest ja enamasti kuusnurkse kujuga jääkristallidest – palju väiksematest kui lumehelbed. Sedasi langedes orienteeruvad kristallikesed paralleelseks maapinnaga. Iga jääkristallike töötab väikese peeglina, mis peegeldab allika valgust. Vaatleja silma jõudva valguse suund (valgusallika kujutis “jääpeeglikeses”) sõltub kristallikese asukohast. Peegeldused erinevatel kõrgustel ja vaatlejast erinevatel kaugustel hõljuvatelt kristallidel venitavad valgusallika kujutise kitsaks vertikaalseks triibuks.

Vertikaalset valgusammast võib mõnikord näha ka loojuva või tõusva Päikese kohal. Ka selline “päikesesammas” on seotud peegeldumisega jääkristallikestelt, mis aga peavad olema orienteeritud erinevate nurkade all. Nähtus on sisult väga sarnane kergelt lainetaval veepinnal nähtava Päikese või Kuu “teega”. Lisame veel, et püstise valgusesamba võib tekitada ka näiteks lumesajus vertikaalselt üles suunatud prožektorikiir, olemuselt on see aga hoopis teine nähtus.