Ameerika Ühendriikides New Mexico osariigis asuvas Hollomani õhuväebaasis toimunud katse eesmärgiks oli välja selgitada, kas piloodid saavad häda korral katapulteeruda ka ülehelikiirusel liikuvatest lennukitest. Stappi korduvate eneseohverduste toel leiti toona, et piloodid jääksid enam kui 10 000 meetri kõrgusel katapulteerudes ellu ka juhul, kui lennuk liiguks ligikaudu 2900 km/h.

Biofüüsika alal doktorikraadi teeninud Stapp ei pääsenud siiski vigastusteta. Muu hulgas lõhkesid äärmusliku kiirenduse tõttu tema silma veresooned, muutes ta paariks minutiks pimedaks. Samuti murdis ta mõlemad randmeluud ja paar ribi, kahjustada sai ka südame ja vereskoonkond ning hingamiselundkond. Kõigele vaatamata oli mees heas tujus. Ajakiri Time Magazine nimetas ta katse järel „kiireimaks meheks maailmas.

Stapp plaanis haigevoodis ka uue rekordi püstitamist, lootes kiirendada lisarakettidega kelku kiiruseni 1609 km/h (1000 miili/h). Mehe unistused purustas aga lennuvägi, keelates tal tema väärtuslikkuse alusel täiendavate katsete tegemise.

Kokku ronis Stapp 1950. aastatel analoogsete katsete käigus kelgule 29 korda. Kogutud andmed aitasid inseneridel välja töötada paremaid lennukiistmeid, kiivreid ja muud turvavarustust. Lisaks sõjaväele lõikas neist kasu ka tsiivillennundus.