Jää XVI nimetatud vorm kuuluv klatraatide hulka, mis avastati 18. sajandi lõpus või 19. sajandi alguses vastavalt Joseph Priestley või Humphry Davy poolt. Olemuslikult meenutavad klatraadid puurikesi, mis ümbritsevad mõnda teist molekuli. Klatraathüdraadid ehk vee molekulidest koosnevad puurikesed sattusid avalikkuse huviorbiiti alles hiljuti, kui selgus, et need hoiavad merepõhjas tallel suures koguses metaani, süsinikdioksiidist märgatavalt ohtlikumat kasvuhoonegaasi.

Tavaliselt on need aga niivõrd õrnad, et lagunevad vahetult pärast nende sisemuses peituvate molekulide eemaldamist. Ebamugav asjaolu takistas ka nende põhjalikumat uurimist. Göttingeni ülikooli teadlased otsustasid kasutada neooni aatomeid tallel hoidva klatraathüdraadi külalismolekulidest puhastamiseks suhteliselt lihtsat lahendust – vaakumpumpa ja jääkambrit. Erinevat tüüpi molekulide lahutamiseks laskis Thomas Hansen kolleegidega neooni aatomitel vaakumis madalal temperatuuril nende puuridest viie päeva jooksul välja immitseda.

Klatraatide neutronitega pommitamine kinnitas, et vaatamata neooni aatomite eemaldamisele jäid struktuurid terveks. Täiendavad mõõtmised näitasid, et jää XVI on tavalisest külmkapis kohatavast jääst umbes 20 protsenti väiksema tihedusega. Lisaks leidis Hansen, et neooni aatomeid tallel hoidvad puurikesed olid veidi väiksemad kui mitte midagi sisaldavad klatraadid.

Teadlased loodavad, et struktuuride edasine uurimine võiks hõlbustada ookeani põhjas leiduva jäässe suletud metaanist energia ammutamist. Samuti võiks see pakkuda kaugemas tulevikkus viisi, kuidas süsinikdioksiidi pikemaks ajaks atmosfäärist eemaldada.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.