Elusates kudedes ja rakkudes toimuva inimsilmale nähtavaks muutmise vallas on viimasel kümnendil tehtud olulisi edusamme. Sellele vaatamata toimuvad mitmed bioloogilised protsessid liiga kiiresti liiga väikeses ruumiosas, et neid hetkel kõrge lahutusvõimega jälgida saaks. See pole ainus probleem. Mida väiksemat ruumiosas jälgida üritatakse, seda rohkem koondatakse reeglina samasse ruumiossa energiat. See ei kahjusta pelgalt vaatluse alla võetavaid proove, vaid nõuab ka aega, misläbi ei suudeta rakus toimuvate arengutega tihti sammu pidada.

Füüsikud on nüüd eesotsas värskelt Nobeli preemia pälvinud Eric Betzigiga vähemalt osa probleemidest lahendanud. Ülesvõtete tegemise aluseks on nn valguslehe mikroskoopia, mida on seni kasutatud näiteks embrüo moodustavate rakkude uurimiseks. Tüüpilised valguslehed on aga liiga paksud, et neid rakusiseste struktuuride uurimiseks kasutada saaks. Nõnda võttis Betzig kolleegidega üliõhukeste valguslehtede loomiseks appi kahemõõtmeliste optiliste võredena tuntud valguskiired. See vähendas nii ülevõtete tegemiseks kuluvat aega kui hajutas energiat piisaval määral, et see uuritavat ainet enam nii palju ei kahjustanud

Põhimõtte tõestamiseks uuris Betzigi töörühm 20 erinevat bioloogilist süsteemi, alates ümarusside ja puuviljakärbeste embrüotest lõpetades vähirakkude liikumise jälgimisega.

Meetodit kirjeldatakse ajakirjas Science.