14. septembril 1936 tehti esimene töökindla metoodikaga lobotoomia operatsioon. Lobotoomia ehk otsmikusagara juhteteede läbilõikamise viisid läbi USA psühhiaater Walter Freeman ja neurokirurg J.W. Watts. Patsiendiks oli 63aastane naine George Washingtoni nimelise ülikooli haiglas. Meetod ei kahjustanud patsiendi elulisi funktsioone, kuid pärssis suurt osa tema emotsioonidest. Niisiis oli operatsiooni eesmärk psüühilise häire all kannatava inimese rahustamine. Kuna operatsioon nõudis kirurgi täpsust, mis võis aga tihtipeale soovida jätta, oli haigetele sellest sageli pigem kahju kui kasu. Siiski anti 1949. aastal ühele lobotoomia metoodika pioneerile António Egas Monizile selle eest Nobeli preemia. Lobotoomia kõrgaeg oli 1940ndate algusest kuni viiekümnendate keskpaigani, mil tulid kasutusele tänapäevasemad ravimid.