Eile jäeti Tallinna tänavate märjale asfaldile tuhandeid jooksujalatsi tallamustreid. Tegemist on potentsiaalselt kriminaalse sündmusega, sest taoline tallamustri isegi ajutine ja kooskõlastamata kollektsioneerimine lõhnab intellektuaalomandi varguse järele. Mõtelge ise – tallamuster pole ju juhuslik ornament vaid disaineri töine panus. Et mitte öelda, inimkapitali vili, sest disaineri töö kuulub lepingu alusel ettevõttele, mis maksab loodud lisandväärtuse panuse kinni palgaga. Kuna populaarsemate spordijalatsite valmistajad  on rahvusvahelised suurettevõtted, on loomulik, et nad ei jäta omandiga seotud küsimusi tähelepanuta.

Keda äsjane mõttekäik eriti ei veennud, siis järgmine näide on elust enesest. Nimelt püüab Rootsi politsei võitluses kurjategijatega luua andmebaasi, millesse registreeritakse kõikide jalatsite tallamustrid. Andmebaasi kogutud mustrid aitaksid kuriteopaigalt leitud jalajälje alusel konstrueerida olulise elemendi kahtlusaluse välimuses ja võimalik, et ta siis ka heal juhul lähikonnast lühikese aja jooksul üles leitakse. Jalatsimustrite kogumiseks pöördusid Rootsi politseinikud maailma sellesse osasse, kuhu jäetakse kõige rohkem tallamustreid. Tolle müstilise asukoha nimeks on loomulikult veeb. On ju veeb täis pilte igasugustest jalatsitest ja nende tallamustreist.

Svenska Dagbladetis avaldatud loos märgib maailma suurima online jalatsipoe juhatuse esimees Frederick Juto, kuidas talle tundus politsei andmebaasi uudist vaadates, et taamal olevat pilti on ta juba varem kohanud. Ta on seda kohanud oma enam kui 100 000 tootenäidisega veebipoe keskkonnas. Poes kasutatavad pildid on töise pingutuse vili, sest nende loomiseks on kaasatud nii kunstnikke kui ka fotograafe. Nad poleks kunagi arvanud, et tegelevad ühtlasi ka kuritegevuse vastase võitluse ja politsei spondeerimisega.

Tänaseks olevat politsei erinevatest veebiaadressidest alla laadinud ja koostanud umbes 2500 jalavarju profiili. Politsei arvates ei tohiks juurdlustegevuse rajal olla ühtegi intellektuaalomandi kasutamist reguleerivat seadust. Aga nad eksivad! Jan Rosen, intellektuaalomandi seaduste professor Stockholmi Ülikoolist kinnitab, et konkreetse juurdluse käigus kehtib politsei puhul erand, tänu millele nad tohivad teha kirjandusest ja kunstiloomingust koopiaid. Aga töise andmebaasi koostamisel sooritavad politseinikud kuriteo, kui kasutavad koopiaõiguse alla kuuluvaid pilte ilma omaniku nõusolekuta. Eks ta ole! Eestis on kõnekäänd: üks king teeb võlga, teine nälga. Probleem pole ju politseis vaid ajalooliselt teistsuguses olukorras sündinud intellektuaalomandit reguleerivate seaduste ebakõlas. Ja see king pigistab meid kõiki.

Võtkem kas või järgmine näide. Seekord Ameerika Ühendriikidest, kus kohtunik keelas Timothy Vernoril müüa talle kuuluvat tarkvarapaketti. Kuna tegemist on kalli joonestus- ja projekteerimistarkvaraga, on ju mõistlik, et kui sa seda ise ei kasuta, müüd oma töövahendi kellelegi teisele edasi. Nagu haamri, joonlaua või arvuti. Seda enam, et Vernon ei jää ise nimetatud tarkvara koopiat kasutama, sest tänu tootjapoolsele kallile ja keerulisele koopiakaitsesüsteemile, saab seda tarkvara kasutada vaid üks kasutaja. Tegemist on ametliku, täiskomplektse tarkvaraga, mille Timothy ise ühelt arhitektuuribüroo oksjonilt ostis ja püüdis omakorda eBayl edasi müüa. Aga tarkvaratootja keelas selle sammu ära. Juba kaks aastat tagasi, ja vahepealsed kohtuvaidlused lõppesid möödunud nädalal ringkonnakohtu otsusega, mida saatsid kohtuniku kaassõnad, et tal pole kahjuks muud valikut. Tal polnud muud valikut, sest tarkvaratootja oli sõlminud kauba esimese ostjaga lepingu, et too ei saa tarkvara kaubana, vaid teenusena. Ja kui too ostja seda teenust enam ei kasuta, kohustub ta selleks antud vahendid hävitama. Seega poleks Timothy tohtinud toda tarkvara üleüldse osta, rääkimata edasimüümisest.

Näiliselt üksik kohtulugu omab tänu Ühendriikide õigusruumi tavadele ähvardavalt suurt mõju, võimalik, et algavat kriisi, sest enamik tarkvarast ja isegi meediast nagu muusika ja filmid müüakse teenuse ja mitte kaubana. Tavakodanikud seda tõenäoliselt nii ei näe ja müütavad tarbetuks osutunud digitaalseid kaupu asjadena edasi. Lõppenud kohtulugu võib aga tarkvara ja sisutootjaid provotseerida massiivsele klientide vastasele kohtulugude kampaaniale. Aga ega vist ilma kriisita olulisi muudatusi ei käivitatagi