Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
«Lumepalli-periood» võis hoogustada elu teket Maal
Toimetas Mart Zirnask
Mõneti vastuolulise hüpoteesi kohaselt võis kogu Maad mitmesaja miljoni aasta eest – nn lumepalli-perioodil – mõnda aega katta paks lume- ja jääkiht. Ookeanisetteid analüüsinud California ülikooli uurimisrühm pakub, et just tollased karmid külmumised muutsid maailma ookeanid fosforiküllaseks – pannes nõnda aluse ka planeedi elurikkusele.
Üleni külmunud "Lumepalli-Maa" (Snowball Earth) tiirles ümber Päikese oletatavasti 750 kuni 580 miljonit aastat tagasi. Geoloogidel aitab see seletada mitmeid muul juhul mõistatuslikuks jäävaid nähtusi – näiteks jääsetete leidmist (ammustelt) troopika-aladelt. Hüpoteesi vastastele näib aga kogu lugu geofüüsikaliselt liiga keeruline: küsitav on nii kõigi ookeanide samaaegne kattumine lörtsi ja jääga kui ka see, kuidas planeet ülipakaselisest olekust õigupoolest hiljem "välja sai".
Arglikult on lumepalli-teooriaga seotud ka nn Kambriumi plahvatust – suure hulga skeletiga hulkraksete loomade "väljailmumist" umbes 540 miljoni aasta eest. Nii või teisiti, seost elu aktiviseerumisega näikse kinnitavat ka California ülikooli biogeokeemikute uurimistöö. Teadlased analüüsisid merepõhja ladestunud rauarikkaid ühendeid, mis miljonite aastate jooksul kogunud endasse fosforit – üht peamistest toitainetest, mis vee-elustikku alal hoiab. Ning: ilmnes, et vahemikus 750 kuni 635 miljonit aastat tagasi – Kesk-Neoproterosoikumi ajastul – tegi merevee fosforisisalduse graafik selge "jõnksu" ülespoole, vahendab uudisteportaal Physorg möödunud nädalal ajakirjas Nature avaldatud uurimust.
Teadlased pakuvad, et anomaaliad võis põhjustada kivimeid moodustama pidanud mineraalide murenemine karmide ilmaolude mõjul: "külmumiste" järel jõudis nõnda maakoorest vette palju keemilisi ühendeid, mida seal varem ei olnud. Fosforiküllane veekeskkond hoogustas omakorda vetikate fotosünteesi; fotosünteesis vabanenud hapnik kogunes aga atmosfääri, aidates lõppeks kaasa keerukamate eluvormide tekkele.
Fosforikontsentratsiooni kasv ookeanivees oli seejuures märgatav just suuremate "külmumiste" järgselt. Uurimuse põhiautor, California ülikooli geoteaduste kraadiõppur Noah Planavsky viitas, et lõppkokkuvõtteks piirab fosfor nn primaarset netoproduktsiooni – vee ökosüsteemi alles jäävat keemilist energiat, mida taimsed organismid fotosünteesi käigus atmosfääri ei paiska. "Seetõttu pidi merevee kõrge fosforisisaldus soodustama nihet hapnikurikkama süsteemi suunas, ja see omakorda võis sillutada teed ka ökoloogiliselt mitmekesise loomastikuni," rääkis noorteadlane California ülikooli pressiteenistusele. "Ehk, meie töö pakub mehhanistlikku seost Kesk-Neoproterosoikumi jäätumiste ja loomorganismide varase evolutsiooni vahel," resümeeris ta.
Ookeani hapnikusisalduse kasvu sel perioodil on kinnitatud ka varem. Ent nagu uurijad osundavad, võidi nüüd esmakordselt kätte saada ka nende protsesside algpõhjus. Samuti ei kinnitanud nende analüüsid – lisaks varasemale kirjandusele ka nüüd kogutud rohkem kui 700 kivimiproovi – senist oletust, mille järgi rauarikas ookean pidanuks vee fosforisisaldust hoopis kahandama.
Vaata veel:
New evidence supports 'Snowball Earth' as trigger for early animal evolution (Physorg)
The evolution of the marine phosphate reservoir (Nature, 28. oktoober)
Mõneti vastuolulise hüpoteesi kohaselt võis kogu Maad mitmesaja miljoni aasta eest – nn lumepalli-perioodil – mõnda aega katta paks lume- ja jääkiht. Ookeanisetteid analüüsinud California ülikooli uurimisrühm pakub, et just tollased karmid külmumised muutsid maailma ookeanid fosforiküllaseks – pannes nõnda aluse ka planeedi elurikkusele.
Üleni külmunud "Lumepalli-Maa" (Snowball Earth) tiirles ümber Päikese oletatavasti 750 kuni 580 miljonit aastat tagasi. Geoloogidel aitab see seletada mitmeid muul juhul mõistatuslikuks jäävaid nähtusi – näiteks jääsetete leidmist (ammustelt) troopika-aladelt. Hüpoteesi vastastele näib aga kogu lugu geofüüsikaliselt liiga keeruline: küsitav on nii kõigi ookeanide samaaegne kattumine lörtsi ja jääga kui ka see, kuidas planeet ülipakaselisest olekust õigupoolest hiljem "välja sai".
Arglikult on lumepalli-teooriaga seotud ka nn Kambriumi plahvatust – suure hulga skeletiga hulkraksete loomade "väljailmumist" umbes 540 miljoni aasta eest. Nii või teisiti, seost elu aktiviseerumisega näikse kinnitavat ka California ülikooli biogeokeemikute uurimistöö. Teadlased analüüsisid merepõhja ladestunud rauarikkaid ühendeid, mis miljonite aastate jooksul kogunud endasse fosforit – üht peamistest toitainetest, mis vee-elustikku alal hoiab. Ning: ilmnes, et vahemikus 750 kuni 635 miljonit aastat tagasi – Kesk-Neoproterosoikumi ajastul – tegi merevee fosforisisalduse graafik selge "jõnksu" ülespoole, vahendab uudisteportaal Physorg möödunud nädalal ajakirjas Nature avaldatud uurimust.
Teadlased pakuvad, et anomaaliad võis põhjustada kivimeid moodustama pidanud mineraalide murenemine karmide ilmaolude mõjul: "külmumiste" järel jõudis nõnda maakoorest vette palju keemilisi ühendeid, mida seal varem ei olnud. Fosforiküllane veekeskkond hoogustas omakorda vetikate fotosünteesi; fotosünteesis vabanenud hapnik kogunes aga atmosfääri, aidates lõppeks kaasa keerukamate eluvormide tekkele.
Fosforikontsentratsiooni kasv ookeanivees oli seejuures märgatav just suuremate "külmumiste" järgselt. Uurimuse põhiautor, California ülikooli geoteaduste kraadiõppur Noah Planavsky viitas, et lõppkokkuvõtteks piirab fosfor nn primaarset netoproduktsiooni – vee ökosüsteemi alles jäävat keemilist energiat, mida taimsed organismid fotosünteesi käigus atmosfääri ei paiska. "Seetõttu pidi merevee kõrge fosforisisaldus soodustama nihet hapnikurikkama süsteemi suunas, ja see omakorda võis sillutada teed ka ökoloogiliselt mitmekesise loomastikuni," rääkis noorteadlane California ülikooli pressiteenistusele. "Ehk, meie töö pakub mehhanistlikku seost Kesk-Neoproterosoikumi jäätumiste ja loomorganismide varase evolutsiooni vahel," resümeeris ta.
Ookeani hapnikusisalduse kasvu sel perioodil on kinnitatud ka varem. Ent nagu uurijad osundavad, võidi nüüd esmakordselt kätte saada ka nende protsesside algpõhjus. Samuti ei kinnitanud nende analüüsid – lisaks varasemale kirjandusele ka nüüd kogutud rohkem kui 700 kivimiproovi – senist oletust, mille järgi rauarikas ookean pidanuks vee fosforisisaldust hoopis kahandama.
Vaata veel:
New evidence supports 'Snowball Earth' as trigger for early animal evolution (Physorg)
The evolution of the marine phosphate reservoir (Nature, 28. oktoober)