Enceladuse elektrivool paneb Saturni särama ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Enceladuse geisrid panevad Saturni pooluse särama.
Enceladuse geisrid panevad Saturni pooluse särama. Autor/allikas: NASA/JPL
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa

NASA teadlased on Cassini satelliidi poolt tehtud fotode abil leidnud, et Saturn moodustab koos oma jäise kaaslase Enceladusega hiiglasliku vooluringi, mis tekitab gaasihiiglase pooluste lähedal eriti eredaid virmalisi, mis võimaldab omakorda jääaluste ookeanidega kuu hingeelusse süüvida.


Maa ülatmosfääris vaadeldavad virmalised tekivad peamiselt päikesetuule tõttu, kui tähe poolt ilmaruumi paisatavad laetud osakesed planeedi magnetosfääri tabavad. „Varasemad vaatlused on aga näidanud, et lisaks traditsioonilisele polaarvalguse tekkeviisile põrkuvad näiteks Jupiteri magnetväljaga ka selle vulkaanilistelt aktiivsetelt kuudelt pärinevad ioonid ja elektronid,“ sõnas Abigail Rymer, uue Enceladust käsitleva uurimuse peaautor.


Kaasaegsed arvutimudelid on samas ennustanud, et sarnane protsess peaks aset leidma ka Saturni puhul. Igapäev purskavad Enceladuse jäävulkaanide tegevuse tagajärjel avakosmosesse määratul hulgal veemolekule, mis seejuures ioniseeruvad. Alfve'ni lainesüsteem saadab need seejärel Saturni poole teele. „Tegelikult võiks öelda, et tegu on hiiglasliku dünamoga, mis tekib, kui (vee)plasma Enceladuse justkui lainehälli matab,“ selgitas Rymer ERR-le. Saturni magnetvälja tugevuse tõttu tiirlevad laetud osakesed ümber gaasihiiglase tunduvalt kiiremini, kui Enceladus ise.


Seega ei tulnud leid astronoomide jaoks just väga suure üllatusena. Märksa etteaimamatum oli ioonkiire energia kõikudes vaatluste ajal 30-80,000 elektronvoldi vahel, mis on väikese kuu kohta üllatavalt kõrge. Lisaks on see piisav, et Saturni põhjapoolkeral kohati eriti intensiivseid virmalisi esile kutsuda. „Teoreetiliselt rääkides oli meil 30 fotot, kus oleksime pidanud midagi samalaadset ka lõunapoolkeral leidma, aga midagi sellist me seekord ei märganud. On väga võimalik, et Cassini UV-kiirgust registreeriv kaamera ei ole selleks piisavalt tundlik,“ tõdes Rymer.


Ent lisaks alaliselt ligikaudu Rootsi suurust piirkonda katva virmalistevaiba poolt pakutavale silmailule annavad need astronoomide käsutusse uue meetodi jäise kuu siseelu tundma õppimiseks. Nimelt selgub vaatlustest, et ioonidevoo tihedus ei ole kogu aeg samasugune, mis viitab geisrite ja jäävulkaanide purskamise ebaühtlusele. „Leidub kohe kindlasti meetodeid, mis pakub lihtsamaid ja otsesemaid võimalusi nende jälgimiseks, aga samas satub Cassini kuu lähedale suhteliselt harva. UVIS-e kaamera 300 vaatluse jooksul on samas purskeid täheldatud seitsmel korral, mis on tohutu hulk andmepunkte,“ naeratas astronoom.

 

Kuigi doktori arvates võib uurimuse peamine võlu tunduda kogukonna jaoks veidi proosalisena, kuna nimelt kinnitab see esimest korda ümberlükkamatult selle poolt kasutatava Saturni magnetvälja mudeli õigsust, mõlgub Rymer'i mõtteis midagi muud. „Minu jaoks oli üllatav Enceladusega seotud vastastikmõjude tugevus ja nende peenekoelisus. Elektronikiired välgatavad pelgalt minutite jooksul. On määratult kahju, et meie resolutsioon selle poolt jäetavat jälge eristada ei suuda, kuigi kohapeal avanev reaalne vaatepilt oleks selgelt midagi muud...“ tõmbus Myer'i nägu naerukile.


Töörühma uurimus ilmub 21. aprillil ajakirjas Nature.


Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: