Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Tartu Ülikooli teadlased teevad mastaapseid tehislihaste eksperimente
Toimetas Astra Kallasmaa
Veel pool sajandit tagasi oleks seda, et elutu aine liigutab, peetud trikiks või mustkunstiks. Kuid Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi laboris võib näha pisikesi iseliigutavaid kiletükikesi, millega tehakse ühe omalaadseist suurima eksperimendi raames arukaid katseid.
Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi Arukate materjalide ja süsteemide laboris arendatakse arukat materjali, mida kutsutakse ka kunstlihaseks. Kunstlihased ehk ioonjuhtivusega polümeerid on elektroaktiivsed materjalid, mis muudavad oma suurust ja kuju elektriväljas. Nende käitumine on mõnevõrra sarnane bioloogiliste lihaste omaga ja seetõttu kutsutakse elektroaktiivsetest polümeeridest seadmeid tihti just tehislihasteks. Tähelepanuväärne on, et materjali võib lõigata pooleks ja veel kord pooleks ja nii edasi, aga ta töötab ikka täpselt sama moodi.
"Tegemist on lihtsalt sellise plastiku-, süsiniku- ja kullaseguga. Ta on kiletükk inimese jaoks vaadates. Natukene paksem kui tavaline kile, aga ta on tegelikult kiletükk ja kui tema ühendada näiteks patareiga, anda talle mõni volt pinget, siis ta paindub, tõmbab ennast kõveraks," kirjeldab arukate materjalide labori juhataja Alvo Aablo.
Kunstlihas ei ole ilukirjanduslik metafoor. Alguses loodeti sellistest materjalidest kasu sõna otseses mõttes abi- ja asenduslihaste tegemisel inimestele. Nüüd nähakse peale meditsiini rakendust ka kosmoses.
"Need kunstlihased on sellised, nad on tegelikult plastikust väga suures osas ja kerged ning kõik, mis on kerge, on väga huvitav kosmosetehnoloogiale, sest iga gramm, mis üles aetakse, see maksab ja mitte vähe," selgitab Aablo.
Lisades, et laboris uuritaksegi seda, kas neid materjale saaks kasutada näiteks mootorite asemel või mingite muude liigutajatena kosmoses sputnikutes ja satelliitides.
Just sellega, kas tehislihas suudaks toimida ja vastu pidada ka kosmose tingimustes, uurivad eestlased ühes omanäolises eksperimendis. Katsete käigus testitakse nelja sorti lihaseid, mida igatüht on katses 60. Kõigi lihastega viidakse läbi rida erinevaid katseid: neid kiiritatakse erinevate kiirgustega ja testitakse nende vastupidavust. Kogu protsessi eesmärk on välja selgitada tehislihaste eluiga ja vastupidavus.
Esimene praktiline lahendus, kus kunstlihast rakendada saaks, on Aablo sõnul imetilluke pump, mida võiks kasutada näiteks meditsiinilaborites ja diagnostikas või ka kosmoses.
Vaata veel videot, kus Alvo Aablo annab intervjuu saatele "Püramiidi tipus".
Veel pool sajandit tagasi oleks seda, et elutu aine liigutab, peetud trikiks või mustkunstiks. Kuid Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi laboris võib näha pisikesi iseliigutavaid kiletükikesi, millega tehakse ühe omalaadseist suurima eksperimendi raames arukaid katseid.
Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi Arukate materjalide ja süsteemide laboris arendatakse arukat materjali, mida kutsutakse ka kunstlihaseks. Kunstlihased ehk ioonjuhtivusega polümeerid on elektroaktiivsed materjalid, mis muudavad oma suurust ja kuju elektriväljas. Nende käitumine on mõnevõrra sarnane bioloogiliste lihaste omaga ja seetõttu kutsutakse elektroaktiivsetest polümeeridest seadmeid tihti just tehislihasteks. Tähelepanuväärne on, et materjali võib lõigata pooleks ja veel kord pooleks ja nii edasi, aga ta töötab ikka täpselt sama moodi.
"Tegemist on lihtsalt sellise plastiku-, süsiniku- ja kullaseguga. Ta on kiletükk inimese jaoks vaadates. Natukene paksem kui tavaline kile, aga ta on tegelikult kiletükk ja kui tema ühendada näiteks patareiga, anda talle mõni volt pinget, siis ta paindub, tõmbab ennast kõveraks," kirjeldab arukate materjalide labori juhataja Alvo Aablo.
Kunstlihas ei ole ilukirjanduslik metafoor. Alguses loodeti sellistest materjalidest kasu sõna otseses mõttes abi- ja asenduslihaste tegemisel inimestele. Nüüd nähakse peale meditsiini rakendust ka kosmoses.
"Need kunstlihased on sellised, nad on tegelikult plastikust väga suures osas ja kerged ning kõik, mis on kerge, on väga huvitav kosmosetehnoloogiale, sest iga gramm, mis üles aetakse, see maksab ja mitte vähe," selgitab Aablo.
Lisades, et laboris uuritaksegi seda, kas neid materjale saaks kasutada näiteks mootorite asemel või mingite muude liigutajatena kosmoses sputnikutes ja satelliitides.
Just sellega, kas tehislihas suudaks toimida ja vastu pidada ka kosmose tingimustes, uurivad eestlased ühes omanäolises eksperimendis. Katsete käigus testitakse nelja sorti lihaseid, mida igatüht on katses 60. Kõigi lihastega viidakse läbi rida erinevaid katseid: neid kiiritatakse erinevate kiirgustega ja testitakse nende vastupidavust. Kogu protsessi eesmärk on välja selgitada tehislihaste eluiga ja vastupidavus.
Esimene praktiline lahendus, kus kunstlihast rakendada saaks, on Aablo sõnul imetilluke pump, mida võiks kasutada näiteks meditsiinilaborites ja diagnostikas või ka kosmoses.
Vaata veel videot, kus Alvo Aablo annab intervjuu saatele "Püramiidi tipus".
