Lõunapoolkera ookeanirannikutel elutsevad lõuna-lonthülged sukelduvad toiduretkedel nii suurtesse vetesügavustesse, et paneb täitsa imestama, kuidas nad seal süvavee-hämaruses saagi üles leiavad.

Pole ju hüljestel näiteks ka kajalokatsiooni võimet, et häälekaja põhjal orienteeruda. Silmad on hüljestel küll suured ja ümarad ning näevad hämaras hästi, kuid teadlastel oli aimdus, et see pole veel kogu seletus, vahendas Vikerraadio Teadusuudis.

Nüüd on teadlased vastusele jälile saanud: hüljestel aitab toidupalu leida bioluminestsents. See on näiteks jaaniussikeselt tuttav helendus, mida mõned elusolendid suudavad kiirata.

Kuid ei, ega hülged ei helenda. Aga süvameres elab teisi olendeid, kes helendavad, ja lonthülged jahivad saaki just neist teistest, helendavatest olenditest heiastuva kuma valgel.

Mõistatust lahendada ei olnud kerge, sest sügaval ja hämaras on teadlastelgi raske loomi jälgida. Aga Jade Vacquié-Garcia Prantsusmaalt Chizé Bioloogiakeskusest võtsid appi tehnika. Nad kinnitasid lõuna-lonthüljeste külge seadmed, mis mõõtsid hülge sukeldumissügavust ja iga kahe sekundi tagant registreerisid ka valgusolude hetkeseisu hülge ümbruskonnas.

Kui teadlased olid läbi analüüsinud enam kui 3000 sukeldusretkelt kogutud andmed, selgus, et kõige rohkem jahiõnne oli hüljestel neis paigus, kus valitses õrn sinakas valgus, teisisõnu bioluminestsentsi kuma.

Teadlased kirjutavad uuringust ajakirjas PLoS ONE.

Vaata veel: Seals use bioluminescence to hunt underwater prey (New Scientist)