Lapsepõlv on ilus ja huvitav neile, kes saavad ronida puude otsas, hüpata üle ojade ja lompide ning nuusutada lilli. Lasteaialaste käitumist erinevas keskkonnas jälginud Dawn Coe leiab oma värskes uurimistöös, et looduslik keskkond oma erinevate elementidega muudab laste mängud loovamaks ja aktiivsemaks. Samas kui metalsete liumägede ja plastikust mänguasjadega sisustatud mänguväljakul tunnevad lapsed rohkem igavust ja hüplevad ja karglevad vähem ringi. 

Oma uurimistöö raames vaatles Dawn Coe ühes lasteaias käivate laste käitumist ajal, mil lasteaia mänguplats tegi läbi olulise muutuse. Ta alustas oma vaatlusi, kui tema valitud lasteaia mängualal olid peamisteks mänguvahenditeks tavalised puust ja plastmassist turnimis- ja kiikumisvahendid. Ta jälgis lapsi, kui palju lasti liumäel liugu ja kui kauaks mindi palaval päeval verandale päikese eest varju. Mõne aja pärast tehti selle lasteaia mänguplatsil korrastustööd, mille käigus rajati väike oja, istutati mängualale juurde puid ja lilli ning ehitati väike mägi. Mäe otsa rajati vaatetorn ja liumägi ning kogu mänguplats külvati rohkelt üle kõikvõimalike looduslike elementidega. 

Ümberkorralduste tulemusena muutusid lapsed uues keskkonnas mängides aktiivsemaks ja loovamaks. Nad kastsid ojast võetud veega lilli ning hüppasid üle puunottide. Ka päikese eest ei otsinud nad enam nii palju varju kui varemalt, sest tundsid vähem igavust ning kulutasid oma energiat aktiivsemalt kändudel, palkidel ja kividel ronides. 

Coe, kes kirjutab oma uurimistöös väga suurtest ja olulistest muutustest laste käitumises, sõnab, et uus looduslik keskkond arendab oluliselt rohkem laste motoorseid oskusi ja ergutab neid kauem aktiivsemalt ja loovamalt mängima.