Kui Euroopa maadeavastajad 16. sajandi alguses tähelepanu Okeaaniale pöörasid, leidsid nad, et mitmetel saartel kasvatati juba Ameerikast tuttavat maguskartulit. Järgnenud sajandite vältel kollektiivses teadvuses tagaplaanile vajunud asjaolu tõstab taas esile värske geneetiline analüüs, mis lubab oletada, et vilja tõid endaga esimest korda kaasa Lõuna-Ameerikasse seilanud polüneeslased, kui osa neist oma algsele kodumaale naasis.

Inimesed kodustasid maguskartuli esimest korda ligikaudu kaheksa tuhat aastat tagasi Peruu mägismaadel. Bataadi teine hästi eristatav alaliik kasvab Mehhikos ning Kariibi mere saartel. Pikka aega tunnustust leidnud vaate kohaselt kindlustasid juurvilja leviku tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvas Polüneesia saarestikus alles Hispaania ning Portugali meresõitjad. Arheoloogiliste leidude vanuse määramisel radioaktiivse süsiniku meetodiga on aga jõutud järeldusele, et maguskartulit võis saartel kohata juba 12. sajandil. See võib tähendada ka midagi muud.

Mugulad võisid ka inimtegevusest sõltumatult Polüneesiasse triivida, misjärel neid seal laialdasemalt kasvatama hakati. Võimalusele heidab varju lingvistika. Vaikse Ookeani saartel ja Lõuna-Ameerikas kutsutakse bataati suhteliselt sarnaselt – vastavalt 'kuumala' ja selle tuletised, mil ketšua keelt kõnelevate hõimude seas näiteks 'kumara' või 'cumal'. Midagi kindlamat öelda võimaldav geneetiline analüüs on kahjuks raskendatud. Koloniaal- ajastul sai Polüneesias domineerivaks Mehhikost pärinev bataat, mis kohaliku variatsiooniga edukalt segunes.

Postuumselt tulevad appi toonased naturalistid, kes hoolikalt saartel leitud floorat ning faunat katalogiseerisid. Osa kogutud näidistest, muuhulgas James Cooki ekspeditsioonidel kogutu, on endiselt herbaariumites säilinud. Caroline Roullier' töörühm keskendus värskes analüüsis valdavalt just säärastele allikatele, kuna need peegeldavad paremini seda, kuidas bataat enne selle tööstuslikku kasvatamist piirkonnas levis. Pärilikkuse uurimiseks kasutas ta koos kolleegidega lühikesi taime kloroplastides ja rakutuumades leiduvaid geneetilisi markereid.

Selgus, et mil enamik praegu piirkonnas laialdasemalt kasvatavatest sortidest on hispaanlaste ja portugallaste sissetoodud bataatide ristandid, juhtus säärane nihe alles 19. sajandi lõpus. Enne seda pärinesid seemnemugulad erinevatel saartel nende algupärasest allikast. Erinevate saarte sortide vahel erilist ristumist ei toimunud. Samal ajal näitas analüüs selgelt, et Polüneesia idaosas kasvati bataati juba enne eurooplasi. Samuti tegid polüneeslased seda enne, kui nad Uus-Meremaa ja Hawaii suunas teele asusid. Paraku ei saa öelda, kas Lõuna-Ameerikast toodi bataadi mugulaid kaasa rohkem kui ühe rändelaine käigus.

Nii või teisiti peegeldab uurimus taas viimastel aastatel toimuma hakanud paradigma muutust. Töö lisab kindlust kunagi hullumeelseks peetud teooriale, et Okeaania ja Lõuna-Ameerika elanike vahel toimus selgelt kontakt. Moodsa geneetika poolt pakutavad meetodid seilavad Kon-Tiki ekspeditsiooni kiiluvees.

Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusteakadeemia toimetistes.

Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa