15. veebruari hommik Tšeljabinskis algas suurejoonelise vaatemänguga – valgussähvatuse ja võimsa mürinaga, mis aga kiiresti kurva pöörde võttis, kuna lööklaine poolt sisselöödud aknaklaaside killud sadu inimesi vigastasid. Samal päeval möödus Maast ainult 27000 km kauguselt päris kopsakas asteroid. Ja nagu neist veel vähe oleks, on ka Kuubalt ja Californiast kuulda olnud taevast langevatest paukuvatest tulekeradest.

Mis taevaga lahti on, et sellised sündmused üksteise järel toimuvad, küsitakse. Mitte midagi erilist. Sest selliseid juhtumeid on palju-palju arvatust rohkem, rääkimata siis neist, mis inimestele teadmata jäävad, sest kaks kolmandikku Maakera pinnast on meri, lisaks veel sadu tuhandeid ruutkilomeetreid asustamata maad, vahendab ERR uudisteportaal.

Astronoomid rehkendavad, et igal aastal langeb Maale 37 000 kuni 78 000 tonni meteoriitset materjali. Tõsi, enamus sellest kosmilise tolmuna.

Küllap need värsked näited veensid meid selles, et taevas meie kohal ei tarvitse olla ohutu. Tegelikult on asi veel palju tõsisem, kui nendest purunenud aknaklaasidest ja veristest patsientidest järeldada võib. Taevast võib alla sadada palju suuremaid objekte ja siis on kahju üüratult suurem. Näiteid pole meil siin Eestis vaja kaugelt otsida - Kaali järv ja Ilumetsa kraatrid on selged tõendid langenud taevakehade purustusvõimest.

Kust aga see kraam ometi tuleb? Vastamiseks peame alustama kaugelt. Tänapäeva seisukohtade kohaselt tekkis meie Päikesesüsteem 4,6 miljardit aastat tagasi hiiglaslikust, mitme valgusaasta suuruse läbimõõduga molekulaarse vesiniku ja tolmu pilvest, kui see gravitatsioonijõu tõttu kokku kukkuma hakkas. Pilve keskele tekkis Päike, kaugemale planeedid.

Aga kogu selle ketta ülejäänud materjali ei muudetud planeetideks. Praeguste teadmiste kohaselt koosneb Päikesesüsteem Päikesest, kaheksast planeedist ja viiest kääbusplaneedist, nende 173st satelliidist ehk kuust ja triljonitest väikekehadest, mille hulka kuuluvad asteroidid, Kuiperi vöö objektid, komeedid, meteoroidid ja planeetidevahelise tolm. Mõnevõrra hüpoteetiline Öpik-Oorti pilv oma jäiste objektidega jääb veel tuhat korda kaugemale, kui kauge Kuiperi vöö.

See on Päikesesüsteemi piirkond teiselpool Neptuuni orbiiti kuni umbes 55 AU kauguseni Päikesest (1 AU ehk astronoomiline ühik on Maa keskmine kaugus Päikesest ehk ca 150 miljonit km). Praegu ollakse kindlad, et Kuiperi vöös on üle 70 000 objekti, mille läbimõõt on üle 100 kilomeetri.

Öpik-Oorti pilv on hüpoteetiline komeetidest koosnev sfääriline pilv umbes 50 000 AU kaugusel Päikesest. Arvatakse, et selle moodustisega Päikesesüsteem ka lõpeb.

Selles pilves võib olla mitu triljonit taevakeha, mille läbimõõt on suurem kui 1,3 kilomeetrit ja mis asuvad üksteisest keskmiselt kümnete miljonite kilomeetrite kaugusel.

Kui jätta kõrvale lausa tolm, siis kõige väiksemad väikekehad kannavad nime meteoroidid. Need võivad olla liivatera suurusest kuni paraja rändrahnu suuruseni. Kui sellise meteoroidi trajektoorile jääb Maa, siis tungides atmosfääri tihedamatesse kihtidesse hiiglasuure kiirusega – 10-70 km/sek – kuumeneb see keha ja hakkab helendama. Üksiti tekitab selle keha ülehelikiiruseline liikumine lööklaine, mis sageli palju pahandust võib tekitada. Temperatuuri vahe kuuma välisosa ja kosmiliselt külma siseosa vahel põhjustab sageli selle keha pauguga lõhkemise.

Atmosfääri tungides muutub meteoroid astronoomide käsitluse kohaselt meteooriks. Ja kui see meteoor küllalt massiivne on, et päris ära ei põle, siis maha kukkudes muudab ta jälle nime, seekord meteoriidiks. Kui massiivsete meteoriitide langemisega kaasneb suurejooneline vaatemäng heli- ja valgusefektidega, siis nimetatakse neid meteoriite boliidideks (Tšeljabinski meteoorkeha võib liigitada boliidide hulka).

Asteroidid, mida teinekord koos komeetidega Päikesesüsteemi väikekehadeks kutsutakse, tiirlevad Päikese ümber ja on planeetidest väiksemad, kuid meteoroididest suuremad taevakehad.

Põhiliselt paiknevad asteroidid Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel, kuhu arvatavasti oleks tekkinud planeet, kuid kiiresti massiivseks kasvanud Jupiter poleks seda takistanud. Need asteroidide peavöös paiknevad kehad Maad ei ohusta, kuid lisaks neile on veel nn Maa-lähedasi asteroide. Kolm kõige tähtsamat selliste asteroidide rühma on Apollod, Amorid ja Ateenid ning eriti ohtlikud on Ateenid ja Apollod, mille orbiit võib Maa orbiidiga lõikuda. 2010. aasta mai seisuga on teada 7075 maalähedast asteroidi ja neist üle kilomeetrise läbimõõduga hinnatakse olevat 500 kuni 1000.

Arvatakse, et asteroidid diameetriga 5-10 meetrit põrkuvad Maaga kord aastas, vabastades energia, mis võrdub Hiroshima pommi energiaga. Need plahvatavad kõrgel atmosfääris ja praktiliselt kogu nende aine aurustub. Asteroide diameetriga 50 meetri piires langeb Maale kord tuhande aasta jooksul, põhjustades Tunguska tüüpi plahvatuse suurte purustustega. Asteroide diameetriga üks kilomeeter langeb Maale paar korda miljoni aasta jooksul. Sellise asteroidi langemisel vabanev energia võib põhjustada globaalse katastroofi.

Viiekilomeetrise läbimõõduga asteroid võib Maad tabada kord kümne miljoni aasta vältel ja see oleks päris kindlasti tsivilisatsiooni ärakell.

Selliste põrgete mõju hindamiseks on koostatud nn Torino skaala, mis ulatub nullist kümneni - nulli puhul ohtu pole, aga kümme tähendab globaalset katastroofi.

2004. aasta jõulude ajal said Maa-lähedaste kehade uurijad teada, et avastati asteroid 2004 MN4, mis võib tabada Maad reedel, 13. aprillil (!) 2029 ja selle sündmuse tõenäosus on 1/200. Põrkel vabaneva energia hulk oleks tuhandeid megatonne TNT vääringus. Ähvardava asteroidi diameetriks saadi vahemik 200 meetrist kuni 1.5 kilomeetrini. Kohe alustati selle asteroidi massilisi vaatlusi trajektoori täpsustamise eesmärgil ning 27. detsembriks oli kokkupõrke tõenäosus kasvanud 1/37ni. Asi muutus väga tõsiseks.

Õnneks leiti vanadel fotodel seesama asteroid ja uued rehkendused näitasid, et asteroid siiski möödub Maast umbes 5 Maa diameetri kaugusel. Vaatlused infrapunases spektriosas täpsustasid asteroidi diameetrit 320 meetrini. Selleks ajaks oli asteroid saanud pärisnimeks Apophis, Vana-Egiptuse hävitusjumala Apepi järgi.

2005. aasta jaanuaris tegid vaatlejad kindlaks, et Apophis möödub Maast siiski kaks korda lähemalt, seega juba seespool geosünkroonsete satelliitide orbiite. Kuid me pole veel pääsenud, sest Maa raskusväli painutab asteroidi trajektoori, mille tulemusena Apophis tuleb aastal 2036 uuesti ohtlikult Maa lähedale. Õnneks saadi 2006. aastal Apophise orbiiti täpsustada ja praegu on Maa ja Apophise põrkumise tõenäosus 2036. aastal vaid 1/11000000.

Hea küll, Apophis läheb seekord Maast mööda, aga on ju veel teisi. Mida siis ikkagi ette võtta?

Saadame asteroidi lähedale suure täispuhutava peegli, mis päikesekiirguse rõhu abil asteroidi ohtlikult rajalt eemale kallutab? Või võimsa laseri, mis kõrvetab asteroidi pinda, nii et väljapaiskuvad gaasid tasakesi reaktiivjõudu osutavad? Põrutame ohustaja pihta midagi rasket, mis selle meist eemale peletab ja võib-olla isegi tükkideks purustab? Paigutame asteroidi külge reaktiivmootorid, mis asteroidi meist eemale suruvad? Äkki saadame asteroidile Bruce Willise võimsa tuumapommiga?

Kahe viimase meetodi häda on selles, et kui asteroid isegi puruneb, siis saame palju tükke, mis ikka meie pihta võivad tulla. Pommi puhul on need tükid siis ka veel radioaktiivsed!

NASA astronaudid Edward Lu ja Stanley Love on pakkunud idee, mille sisu on asteroidi ohtlikult trajektoorilt eemale vedamine, kusjuures köieks on raskusjõud. Kosmoselaev pargitakse asteroidi lähedasele orbiidile, nii et gravitatsiooniline tõmbetung oleks nende vahel küllalt tugev. Sellele vastu töötavad laeva tuuma- või päikeseenergiat kasutavad ioonmootorid niikaua kui tarvis, et asteroidi uuele trajektoorile vedada.

Seni aga jälgivad taevast mitme riigi teleskoobid, et ohtu õigel ajal märgata. Kuid väiksemaid objekte ei suuda ka need näha...