Argentiinast leitud kolme Inka lapsmuumia juuste analüüs näitab, et ohverdatavad hakkasid aasta enne oma surma tarbima suures koguses kokat ja alkoholi, mis vihjab katsetele nad oma saatuse suhtes leplikumaks muuta. Lisaks annavad leiud aimu Inkade impeeriumi rakendatavast sotsiaalsest kontrollist.

Kolm 1999. aastal Llullaillaco vulkaani lähistelt leitud lapsmuumiat on ühed paremini säilinud ajastust pärinevad inimjäänused. Inkade traditsioonidele iseloomulikult ligi 6800 meetri kõrgusel asuv matmispaik kindlustas, et keskkonna temperatuur ei tõusnud üle külmumispunkti, mis nende lagunemist kiirendanud oleks. Ohverdatud tütarlapse vanus oli surmahetkel 13 aastat, mil sama saatusega poiss ja tüdruk olid nelja kuni viie aastased.

Eelnevates töödes on juuste keemilise koostise põhjal jõutud järeldusele, et laste dieet muutus aasta enne nende surma tunduvalt. Menüü hakkas peamiselt tavaliste juurviljade asemel koosnema elitaarsematest toiduainetest nagu kuivatud laamalihast ja maisist. Juuksed pakuvad rikkalikult informatsiooni, kuna nendes jäädvustuvad kasvuhetkel veres ringlenud ühendid. Nende suhteliselt muutumatu kasvukiirus võimaldab muutustele lisada täpse aja. Viimaks pakuvad muutused hapniku ja väävli isotoopide suhtes informatsiooni ka elupaiga muutuste kohta.

Uues töös keskendus Andrew Wilsoni töörühm kokaiini, bensoüülekoniini ja kokaetüleeni kontsentratsiooni muutustele. Neist viimane moodustub, kui lisaks kokalehtedele tarbitakse ka alkoholi. Ootuspäraselt oli alkoholi ja koka osakaal nooremate laste toidulaual väiksem ja konstantsem kui tütarlapse omal. 'Jääneiu' juustes leidunud koka kontsentratsioon oli aga suisa kõrgem kui ühelgi teisel Lõuna-Ameerikast leitud muumial. Aine tarbimise tipphetk oli umbes pool aastat enne surma, mil alkoholi tarbimine kasvas järsult viimastel elunädalatel.

Töörühma hinnangul võis alata rännak Inkade pealinnast Cuzcost Llullaillaco vulkaanini, mida saatsid teelejäävates külades toimunud pidustused. 'Jääneiu' suust leitud kokalehtede kimp viitab, et ta uimastati enne hauda sulgemist või mõned tunnid enne seda. Samal ajal leidus soolestikus veel seedimata toitu, misläbi leidis viimane söömaaeg aset mõned tunnid enne ohverdust.

Surmapoos annab mõista, et tüdruk suri tõenäoliselt vaikselt alajahtumise tagajärjel, mida võis kiirendada tarbitud alkohol. Selle mõju võis samas tasakaalustada koka. Seevastu poisi riietel leidus verd ning tema jäsemed olid kammitsetud. Nooremat tüdrukut näidi olevat elu lõpus paremini koheldud.

Hauapanused ja hoolikalt patsidesse punutud juuksed viitavad viimaks, et 'Jääneiu' saavutas oma viimasel aastal kõrgema sotsiaalse positsiooni kui nooremad lapsed. Leiud annavad märku, et ta võis tõusta kudumisele ja maisiõlle pruulimisele pühendunud aclla rollist preestrinnaks, kes lävis kõrgklassiga.

Surmaeelset elukäiku kroonikate ülestähendustega kombineerides leiab töörühm, et ohverduste näol võis tegu olla järjekordse sotsiaalse kontrolli mehhanismiga. Ühiskonna standardite järgi pidid ohverdatavate perekonnad laste valituks osutumist võtma kui auasja, ent samas külvasid ohverdused ühiskonnas hirmu.

Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusteakadeemia toimetistes.

Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa