Linnad kasvatavad loomade ajumahtu
Minnesota ülikooli bioloogid leiavad, et linnastumisega kaasnevate keskkonnamuutuste tulemusena on teatud väikeimetajate keskmine ajumaht viimase sajandi vältel kasvanud kuue protsendi võrra.
Linnadest on saanud inimeste elu lahutamatu osa. Ometigi on tehiskeskkondade tekke näol tegu evolutsioonilises mõttes äärmiselt lühikese aja vältel toimunud muudatustega. Mitmetes töödes on leitud, et järsule survele vaatamata on erinevad loomad suutnud nendega kohastuda. Seejuures ei näi see piirduvat olenditega, kes on juba loomult selleks võimelisemad – näiteks varesed – või kelle algupärane elukeskkond sarnaneb linnade omadele – tuvid. Muudatused ei ole toimunud vaid nende käitumises.
Lisaks on populatsioonides levima hakanud keskkonnas hakkama saamist potentsiaalselt hõlbustavad geenialleelid, mis mängivad rolli näiteks immuunsüsteemi reageeringutes ja looduses harva esinevate, peamiselt inimeste sünteesitud ühendite metabolismis. Värskes töös leiavad Emilie Snell-Rood ja Naomi Wick, et loodusliku valiku mõju võib juba praegu olla isegi silmnähtavam. Erinevate näriliste ja nahkhiirte ajumaht on hakanud linnastunud piirkondades kasvama.
Mil aju suurust on võimatu üldkehtiva arukuse ja kognitiivse võimekuse kirjeldajana kasutada, saab seda siiski liigisiseselt aju plastilisusega siduda. Teadlased on laboratooriumites aretanud spetsiaalselt suurema ajumahuga gupisid, kes uute käitumiste õppimises oma väiksemate ajudega liigikaaslasi järjepidevalt ületasid. Kümnendite vältel Minnesota osariigis toimunud 'loomulikemate' muutuste täheldamiseks võrdlesid Snell-Rood ja Wick tosinaid kümnele erinevale liigile kuuluvaid kolpasid, mille vanus ulatus kuni saja aastani.
Analüüs näitas, et suur-valgejalghamstrike ja niidu-uruhiirte ajumaht oli linnadesse elama asumisega kaasnevalt suurenenud 6% võrra. Veidi väiksem oli näitaja kahe nahkhiire- ja karihiire liigi puhul. Samas oli nende puhul ajumaht suurenenud ka suurematest linnadest kaugemal asuvates piirkondades, mis inimeste mõjutustest siiski pääsenud pole. Paar oletab, et potentsiaalselt kasvanud kognitiivne võimekus pakkus muutuvas keskkonnas toidu leidmisel ja ellujäämisel eelist.
Siiski nendivad Snell-Rood ja Wick, et nähtavad muutused ei pruugi olla püsivad. Väikeimetajate ajud näisid pärast paari esimest linnaeluga harjumiseks kulunud aastakümmet taas väiksemaks muutuma hakkavat. Laiapõhjalisemate järelduste tegemiseks oleks aga vaja tarvis uurida teiste tööstusriikide linnastunud aladel toimuvaid protsesse.
Uurimus ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.