Hapnik ilmus atmosfääri kolm miljardit aastat tagasi
Lõuna-Aafrikast kogutud pinnaseproovide analüüs viitab, et hapniku sisaldus hakkas atmosfääris olulisel määral kasvama juba kolm miljardit aastat tagasi, vihjates, et ka elutegevuse käigus hapnikku vabastavate organismide areng võttis oletatust vähem aega.
Pikka aega toetasid leiud hüpoteesi, mille kohaselt püsis hapniku sisaldus atmosfääris esimese kahe miljardi aasta vältel suhteliselt väiksena. Käputäis viimase kuue aasta vältel avaldatud kivimite geokeemia uurimisel põhinevat uurimust viitavad aga, et hapniku kontsentratsioon hakkas kiiresti kasvama juba 2,6-2,7 miljardit aastat tagasi. Hapniku vabastava fotosünteesi olemasolu on selle keerukuse tõttu evolutsiooni kontekstis märgilise tähtsusega.
Isegi, kui see toona mõnisada miljonit aastat hiljem hapniku katastroofini viis. Suur hulk toonaseid organisme polnud veel õppinud hapniku mürgisusega toime tulema ja surid seeläbi välja. Ajakirjas Nature avaldatud töö lükkab aga selle paikapidavuse korral hapnikku vabastavate organismide tekke veelgi kaugemasse minevikku.
Sean Crowe' analüüs põhineb Lõuna-Aafrikast kogutud puursüdamikul. Kilomeetri sügavuselt võetud proov võimaldab heita pilgu selles leidunud kahe stabiilse kroomi isotoobi tõttu kolm miljardit aastat tagasi atmosfääris valitsenud tingimustele. Kroom-52 leidub tänapäeva maismaasetetes kroom-53'st rohkem, kuna hapnikul on viimase väliskihi elektrone hõlpsam ära rebida. See tõstab kroomi lahustuvust, misläbi lõpetab see hoopis pigem ookeanisetetes. Ent kroom-53 sisaldus oli suhteliselt väike juba kolm miljardit aastat tagasi, mis viitab oluliselt suurele hapniku sisaldusele.
Pelgalt eluta maailmale omaste keemiliste reaktsioonide mõjul oleks atmosfääri hapniku sisaldus olnud isotoopide analüüsi põhjal arvutatust kümme tuhat korda väiksem. See viitab, et gaasi eritasid oma elutegevuse käigus küllaltki kindlalt elusorganismid. Seni on aga teadlased oletanud, et esimesed tsüanobakterid suutsid hapniku vabastavat fotosünteesi läbi viia alles 2,7 miljardit aastat tagasi. Hapniku suhtelise sisalduse kiiret tõusu on omakorda tihedalt seostatud hulkraksete organismide esilekerkimisega. Samuti viis see UV-kiirguse eest kaitsva osoonikihi moodustumiseni.
Leiu potentsiaalse mõju tõttu tuleb aga tulemusi veel hoolikalt kontrollida, välistamaks, et kroomi oksüdeerumiseni ei viinud mõni teine kemikaal.
Crowe' töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature.