Argielus kipume impulsiivsust pidama iseloomuveaks, mis segab plaanipärast tegutsemist. Ometi on tegemist inimloomuse lahutamatu osaga. "Hetke ajel otsustamine ja käitumine ehk impulsiivsus on inimese püsiomadus, mitte haigus," selgitas Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro saates "Tähelepanu! Tegemist on teadusega."

Samas tõdes ta, et piir normaalsuse ja häire vahel on õhkõrn. Harro märkis: "Ometi on impulsiivsus psühhiaatriliste häirete puhul kõige tavalisemalt nimetatav sümptom kogu spektri ulatuses," märkis professor.

Mõistmaks, kust see omadus pärineb ja kuidas see meie igapäevaelu kujundab, on teadlased asunud uurima seoseid elustiili ja geneetika vahel. Kuigi teadusele oli juba varem teada, et impulsiivsusel on oluline pärilik komponent, ei tuntud seda siiani süvitsi.

Teadlaste jaoks on üks suuremaid väljakutseid tabamatu iseloomujoone numbrisse panemine. Harro sõnul saab impulsiivsust mõõta mitmel erineval moel. Üks võimalus on inimese käest otse küsida, kuidas nad mingites olukordades käituvad. Teine variant on eksperimentaalne lähenemine: panna uuritavad arvuti taha kindlat ülesannet täitma ja nuppe vajutama, et vaadata, kuidas nad reageerivad siis, kui ülesanne ootamatult muutub.

Kõige ausama pildi annab aga reaalne elu. "Inimeste käitumise kohta jäävad maha mõnikord ka jäljed. Näiteks kui ta on liikluseeskirju rikkunud või kusagile otsa sõitnud," sõnas Harro.

Tartu Ülikooli uurimisrühm osales Euroopa Liidu suurprojektis kahe uuringuga, mis on maailmas ainulaadsed. Esimene neist keskendus just käitumisele liikluses ehk sellele, kuidas inimesed autoga sõidavad. Teadlased püstitasid intrigeeriva küsimuse: "Nüüd me siis küsisime, kas inimene sõidab nagu elab?"

Isa eeskuju ja ema geenid

Teine uuring, mis on jälginud osalejaid juba lapsepõlve east alates, on hinnanud täpselt nende kehalist võimekust, liikumisharrastusi ja toitumist kuni mikrotoitaineteni välja. Uurijad soovisid teada, kas nendel näitajatel on midagi pistmist impulsiivsusega ja kas sellel on omakorda pärilik taust.

Selgub, et seos toidulaua ja iseloomu vahel on otsene, sest inimene on ainevahetuslikult avatud süsteem. Harro selgitas: "Ta saab toiduga kõike, mis tal vaja on ja seda ka, mida tal vaja ei ole."

Erinevused tulevad välja just valikutes. "Me võime näha seda, et toitumise eelistused on erinevad: impulsiivne inimene haarab kergemini selle järele, mille kiiresti kätte saab ja sünnib kohe suhu pista," kirjeldas Harro.

Siin joonistub välja huvitav dünaamika, kus impulsiivsus ei tähenda alati ebatervislikku valikut, vaid kiiret otsustamist. Harro tõi värvika näite: "Need, kes haaravad kiirtoidukohast kabanossi, võivad kuuluda impulsiivsemat sorti inimeste hulka, kui nende impulsiivsus ei juhi neid hoopis kiiresti mööda kiirtoidukohast."  

See, kumba teed inimene valib, sõltub suuresti tema vanematest. Harro täpsustas pärilikkuse ja keskkonna keerukat mängu: "Eeskuju mõttes, kuidas käitus nende isa, ja pärilikkuse mõttes, missugused on nende emad."

Uuringud kinnitavad, et impulsiivsust ei tasu karta ega alla suruda, vaid pigem mõista. Kuna tegu on mitmekesise omadusega, saab sedaa ka enda heaks tööle panna. "Impulsiivsust saab mõjutada nii, et me võidaksime sellest ja võimalikult vähe pahandusi tekiks," leidis Harro.