"Hiir on meil kasutuses olev üldnimetus, mille abil nimetatakse üpriski mitmeid pisikesi loomaliike, keda tihti on raske vilksamisi nähes määrata," sõnab Sarapuu. Eestis on selliseid närilisi umbes 20 liiki, kellest tuppa tikub ringi jooksma umbes viis liiki. Rotiliike on Eestis seevastu kaks – rändrott ja kodurott, kellest kodurott elab pigem Ida- ja Lõuna-Eestis.

Kuidas neil aga vahet teha, kui inimene neid võib-olla varem näinud polegi? Sarapuu sõnul eristab rotte ja n-ö hiiri eeskätt suurus. "Rotid on pea kaks korda suuremad kui hiired. Kui täiskasvanud hiired on suure liimipulga suurused, siis täiskasvanud rott on rohkem 0,5-liitrise veepudeli suurune," võrdleb ta. Suurusevahe peaks zooloogi sõnul aitama loomi eristada ka juhul, kui näriline kiiresti inimese eest peitu jookseb. 

Kel loomi endid näha ei õnnestu, saab liikidel vahet teha ka nende väljaheidete põhjal: hiirte omad on alla ühe sentimeetri ja roti omad enam kui sentimeetri pikkused. "Üldiselt hiired ja rotid aga samas majapidamises korraga ei ela, sest rott on suurem ja võimsam, tõrjub hiired eemale ning võib neid rünnata," tõdeb Sarapuu.

Lõksud ja kass

Kui hiiri enam mürgitada ei tohi, on võimalik nendega võideldes appi võtta muud meetmed. "Esiteks tuleks vaadata enne talve tulekut maja välipool üle, ega seal ole auke ega pragusid, mille kaudu hiired võiksid tuppa saada. Need võivad olla ka näiteks 1,5–2 sentimeetri suurused avad," soovitab Joosep Sarapuu. Teiseks võiks inimesed tema sõnul üle vaadata, et majapidamises ei jääks kusagile vedelema toidukraami, mis erinevaid loomi kohale meelitab.

"Kui aga juba soovimatud loomad sinu majja saabunud on, leidub erinevaid viise, kuidas nendest vabaneda," lisab zooloog. Esimene võimalus on panna üles lõksud. Kes kasutab eluslõksu, võiks Sarapuu sõnul viia lõksu jäänud looma majast üpris kaugele, et ta tagasi ei tuleks. Samas on lahtilaskmisel ikkagi oht, et loom sureb nälja, külma või kiskja tõttu. "Meeles tuleks pidada, et pärast lõksudega tegelemist käed hoolikalt ära pesta, sest need loomad võivad kanda endaga viiruseid," märgib zooloog.

Teine variant oleks võtta majapidamisse kass, kes on Sarapuu sõnul piltlikult öeldes üks paremaid hiirevastaseid vahendeid. "Lisaks olen lugenud, et hiirtele ei meeldi tugevad lõhnad, mille hulka kuuluvad näiteks piparmünt, kaneel, eukalüpt ja tsitruselised," sõnab ta. Ehkki hiirte ja rottide koosesinemine on väga ebatõenäoline, soovitaks zooloog uue direktiivi valguses kasutada sel juhul lõkse ja/või kassi.

Laias laastus Sarapuu zooloogina aga mürgitamist näriliste tõrjeks ei kasutaks. "See on suure tõenäosusega ohtlik ka inimesele endale ja teistele loomadele, kes võivad sellega kokku puutuda, kui närilised või muud loomad selle laiali kannavad või söövad mürgitatud loomi," põhjendab ta. Teiseks võib mürgitatud loom hukkuda inimese kodus mõnes raskesti ligipääsetavas kohas – sel juhul võibki inimene jääda Sarapuu sõnul mõistatama, kust jube laguneva laiba hais tuleb ja kuidas surnud looma kätte saada.

Kes tahab rändrotil ja koduhiirel oma silmaga vahet tegema õppida, saab seda Joosep Sarapuu sõnul teha ka Eesti Loodusmuuseumi näitusel "Puudega linn".