Teinekord tõdetakse mõne ootamatu sündmuse puhul, et see nüüd juhtus küll kõige sobivama tegelasega. Õnnestumisi ja äpardusi kajastatakse võrdselt. Näiteks kui hea inimesega juhtub midagi toredat või vastupidi, kui arst lõikab sõrme, kingsepa jalavari saab viga jmt. Huvitav, kas midagi taolist laieneb ka krüptoloogidele. Selle eriala keskmes on teabe peitmine ja teiste peidetud info välja peilimine.

Rahvusvaheline krüptoloogiliste uuringute assotsiatsioon (IACR) korraldas iga-aastase juhtkonna valimise. Igati ootuspäraselt ei kasutanud nad kaugtöökoosolekutel populaarseid hääletamislahendusi, vaid rakendasid süsteemi, mis oli nii turvaline, et tulemusi sai avada ainult kolme sõltumatu usaldusisiku käes olevate dekrüpteerimisvõtmetega.

Paraku kaotas üks usaldusisik õnnetu juhtumi tagajärjel oma võtme. Hääletuse tulemus jäi seetõttu suuremaks saladuseks kui vaarao haud. Isegi kui me kõiki vaaraosid pole üles leidnud, on see rohkem aja ja tahtmise küsimus. Kui krüptoloogid peavad valitud tööriista piisavalt turvaliseks, võib olla kindel, et talletatud teabe avamiseks kuluks rohkem aega, kui on eksisteerinud teadaolevalt universum.

Sestap valisid nad kiirema tee ja korraldasid hääletuse uuesti. Aega kulus umbes 15 minutit. Probleemi põhjustanud usaldusisik astus põhimõttekindla žestina tagasi. Pisikest erialast episoodi võiks ülejäänud maailm eirata, kui vaid andmekaitse poleks kõigi inimeste elus sedavõrd kesksel kohal.

Juhtum äratab küsimusi, mida võib võrrelda umbes 150 aasta taguse küsimustega kätepesu vajadusest. Enne toonast aega polnud puhaste käte olulisust teadvustatud ega tervishoiuga seostatud. Kõik, kes olid elus ja terved ega polnud käsi pesnud, võisid pidada seda õigustatult rumalaks peenutsemiseks. Toona paistis võrdlemisi lühike eluiga ja laste suremus ka igati normaalsena.

Andmete turvalisusega kordub midagi sarnast. Absoluutne enamus ei puutu probleemiga kokku ja peab sellega tegelemist liigseks. Selline on turvalisuse paradoks, milles eiratakse turvalisuse nimel tehtavat nähtamatut tööd. Vahest äratab intrigeeriv juhtum hetkeks tähelepanu selle eluosa väljakutsetele.

Alustuseks võiks küsida, millega on tegemist, kui omanik kaotab juurdepääsu oma asjadele. Füüsilises maailmas võib selleni viia vargus, vandalism või isiklik lohakus. Need juhtumid on mitmel puhul tagasipööratavad. Digitaalsete asjade kadumisega kaasneb seevastu nende totaalne kättesaadamatus. Asjaolu kasutavad ära ohvrite arvutites andmed krüpteerinud kurjategijad. Sama võib juhtuda ka heategijatega, nagu õpetab juhtum krüptoloogidega.

Nad kaitsesid andmeid nii täiuslikult, et nende juurdepääsu eeldus oli vaid üks ideaalne olukord suure arvu võimalikke ebaõnnestumiste keskel. Viimased ongi mõeldud andmeid kaitsma.

Näiliselt on lihtne mõelda, et kolm inimest kaitsevad nendele usaldatud võtmeid ja esitavad need esimesel nõudmisel. Samas pole raske mõelda tehnilisemat või inimlikumat laadi riskidele alates arvutisüsteemi riknemisest, maja mahapõlemisest ja äikeselöögist kuni mälupulka tabava juhusliku püssikuuli või meteoriidini.

Tavatult väikesed võimalused uinutavad valvsust nendega arvestamisel. Välja arvatud puhkudel, nagu juhtus krüptoloogidega, kelle süsteem toimis täpselt kavandatud viisil – see oli ülimalt salastatud, järeleandmatu ja täiesti kasutuskõlbmatu.

Krüptograafiliste süsteemide arendus ja usaldusväärse praktilise teostuse loomine on põhimõtteliselt kaks erinevat oskust. Tegemist pole pelga krüptograafiaprobleemiga. Väljakutseks osutuvad tehnilises väärtusahelas paiknevad inimesed.

Muutus kulgeb vaikselt. Näiliselt oleme paljudes protsessides juhipositsioonil. Vastavalt vajadusele kasutame omavahelises suhtluses tehnoloogilisi abivahendeid, ignoreerides samal ajal, et oleme inforuumis aina sagedamini protsesse juhtivate infovoogude vahel võrdlemisi passiivses ja teovõimetus rollis.

Juhtumile leiab lähisugulase tehisintellekti valdkonnast. Võimsad TI-mudelid teevad inimestele olulistes väärtusahelates palju väärtuslikku tööd. Paraku ei tea keegi, kuidas või miks nad mingi tulemuseni jõudsid. Tulemuse õigsust saame sageli kontrollida, aga meil puudub arusaam, kuidas TI meie eest mõtles. Tõlgendamisprobleemina tuntud nähtus tähendab, et me ei tea, kuidas TI diagnoosib haigusi, väljastab laene või korraldab valimisi. Vajame kiireid lahendusi ja lohutame, et küll pärast püüame aru saada.

Paraku, kui keegi ei suuda TI arutluskäiku dešifreerida, kuidas saame aktsepteerida selle autoriteeti? Kui eksisteerivad lahenduse ja selle loomise teadmised, aga me neid ei mõista, kas need on siis üldse teadmised? Päris kindlasti pole need sel juhul meie teadmised. Nii nagu kättesaamatult krüpteeritud andmed pole enam andmed, vaid pigem fantaasia.

Mõlemal juhul oleme loonud midagi kasulikku, mis asub meile antavat kasu kontrollima.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".