Ingliskeelseid sõnu koondav Oxfordi sõnaraamat valis eelmise aasta sõnaks brainrot ehk ajumädanik. Endistes asumaades inglise keele uuenemist jälgiv Macquarie sõnaraamat valis aasta sõnaks enshitifitseerimise. Mõlema valiku taga peitub meie vastuoluline olemus esmalt uuendustega kaasa joosta, et asuda seejärel neid kiruma.

Vastuseis eluolu tormilisele digitaliseerumisele kogub aga hoogu ning lisab uusi varjundeid ja loob uusi kultuurinähtusi. Räägitakse isegi põlvkonda kujundavast mõjust. Lühikirjelduseks piisab ette kujutada ühel hetkel kärsitult Instagrami ekraani kerivat indiviidi, kes samal ajal avaldab soovi viibida täielikult digitaalse ühenduseta maailmas. Räägitakse on-off-põlvkonnast ja nende vastuolulisest tarbimiskäitumisest.

Kasvavale rahutusele viitavad mitmel pool spontaanselt tärganud sotsiaalsed eksperimendid. Siin-seal on asunud avalikke ruume nutitelefonidest tingitud eralduse käest poliitikatega tagasi nõudma terved linnad ja alevid.

Prantsusmaal kogub populaarsust telefonivabade parkide ja kohvikute liikumine. Inimestele meeldib leida rahu ja vestelda teistega vahetus kontaktis, aga nad ei saa sellega ise hakkama. Nad kardavad, et kirjadele ega kõnedele vastamata jättes võidakse neid kirjutamata reeglite põhjal pidada hoolimatuks. Astudes teistsuguste eeskirjadega tsooni, saab tuua telefonitusenõuet vähemalt ettekäändena, mille varjus nauditakse hetkelist vabadust.

Lootkem, et aasta sõnaks vajalikku sotsiaalset mõju ei saavuta inglise keele sõna phubbing. Kuraditosina aasta eest loodud sünteetilise sõna esimene pool tuleneb sõnast phone ehk telefon. Selle otsa liideti avalikus ruumis tuttava inimese teadlikku ignoreerimist tähistav sõna snubbing. Uue mõistega sooviti kajastada olukordi, kui telefoni tõttu jäetakse tuttavad tähelepanuta.

Nüüd oleme tunnistamas anti-phubbing'u liikumise tärkamist peamiselt USA-s. Vabatahtlikku käitumist püütakse julgustada kohvikutes ning mitmesugustes seltskondlikes olukordades.

Algoritmide kureeritud suhtlusmaailmas võib ekraanidega vahendamata vestluse taasavastamine tunduda revolutsiooniline. Sügav tõde on palju rahulikum ja inimlikum. Inimesed vajavad hingetõmbeaegu ja autentset ühendust. Viimast mitte ainult teiste inimestega, vaid ka ülejäänud keskkonnaga ja oma koduga.

Kodusid muudetakse nutikaks. Esimese reaktsioonina paistab see, kui kodus ei pea vajutama ühelegi nupule ja tuled süttivad või kustuvad iseenesest, tubli edasiminekuna. Koduks peetud ruumis sosistavad nähtamatud assistendid teineteisele käske, järgivad liikumisi ning edastavad elanike taskutesse teavet, millega kujundatakse kodust töö ja ressursikasutuse optimeerimisplatvormid.

Sellise koduga on paberil ja planeerimisetapil kerge nõustuda, kui reaalset kogemust asendab fantaasia. Hiljem võib suhtumine teha kannapöörde. Selgub, et taustal lakkamatult töötav ja kuulav kodu põhjustab vähemalt osades inimestes ärevust ja nad ei tunne end koduseinte vahel mugavalt.

Nutikaid kodusid valmistava tööstuse suuruseks hinnatakse umbes 100 miljardit dollarit. Inimesi tundes oli vaid aja küsimus, kuni tärkab piisavalt jõuline vastassuunaline liikumine. Vähemalt USA kinnisvaraturul kasvab "rumalate" või "analoog" kodude eelistuste laine. Sõnakasutus viitab nutitelefonide eelsete telefonide põlvkonnast. Soovide sisu on vanaaegsema ja digitaliseerimise-eelse kodu kuvand.

Uut kodu otsivad kliendid küsivad üha sagedamini pakkumisi, kus oleks hubased, digitaalsest maailmast lahtiühendatud lugemisnurgad. Kohad, kus saaks end lennutada füüsiliste raamatute loodud maailma, tegeleda käsitöö või muu harrastusega. Sealse suure kinnisvaraportaali Zillow kuulutustes kasvas sellel aastal taoliste päringute arv 48 protsenti.

Tegemist pole moehulluse, nostalgiaigatsuse ega uue esteetikavooluga. Inimesed otsivad kodust pelgupaika, omaette olemise ja harrastuste keskkonda, mitte töökoha ja sotsiaalse elu vahepeatust.

Siin võib märgata tärkavat vastuolu paljude eelistatud kaugtööga. Võib-olla oleme tunnistamas kaugtöö vallaski kogemuse kuhjumist, kui esialgse töise innustuse varjust on asutud otsima kaduma läinud kodu. Otsitakse isegi lüliteid, millega saaks ise suvalisel hetkel mõne lambi süüdata või kustutada. Lihtsalt selleks, et tunda end koduselt, mitte külalisena.

Alanud lainetuses pole vaja karta millegi lõhkumist. Pigem on käimas ümberkalibreerimine, korrektuur tasakaalu suunas, milles tõrjutakse ekraane ja püütakse äratada tundlikkust inimeseks olemise suhtes.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".