Reaalsus pole fikseeritud. Meie teadmised sellest on puudulikud ja sisaldavad vastuolusid. See, mida peame kindlaks tõeks, on pigem tõmmis hetkest, täna kasulik, ent puudub garantii, et see sobib kokku homme lisanduvate detailidega. Ettevaatlikkus ei tulene küünilisusest ega nihilismist, vaid valvsusest.

Viimane on eriti oluline kiirustavas maailmas, kus loetakse tihti vaid pealkirju. Puuduv täidetakse vaimu mittetülitava ja turvaliste oletuste uduga. Taoline meelelaad vajab püsivana näivaid tõdesid. Need moodustavad udusse peituvad intellektuaalsed tellingud.

Paraku on enamikul faktidel päriselt toimivas maailmas oma eluiga. Täpsemalt, faktid pole maailma omand, vaid meie teadvuses tärganud oletused maailma toimimise kohta. Meie tõekspidamise aeg saab ühel hetkel otsa. Protsess on üllatavalt korrapärane ja sarnaneb radioaktiivse aine lagunemisele.

Samuel Arbesman kirjutas umbes tosina aasta eest antud teemal raamatu "Faktide poolestusaeg". Ta uuris erinevate valdkondade teadmiste püsivust füüsikast arstiteaduseni. Autor leidis, et teadmised lagunevad etteaimatava kiirusega. Arbesman kasutas mõõdikuna radioaktiivsete elementide poolestusaega ehk perioodi, mis kulub, kuni pooled väljakujunenud tõdedest aeguvad ja asendatakse ajakohasematega või tunnistatakse valedeks.

Teadmiste hukk pole kaos, vaid range kontrolli ja uute tõendite kuhjumise juhitud areng. Tegemist on universaalse, kõiki inimese teadmisi iseloomustava nähtusega. Sellest ei saa järeldada, et inimesed nõustuvad individuaalselt või erinevate valdkondade alla kogunenud rühmadena omi teadmisi paremate vastu välja vahetama. Mõnes valdkonnas on taoline paranduse ja uuenduse protsess normatiivne. Näiteks püüab kaasaegne meditsiin ajakohastada ravijuhiseid ja koolitada praktikuid vastavalt täienenud teadmistele.

Austraalia teadlaste 2002. aastal avaldatud uuringus analüüsiti maksa tsirroosi ja hepatiidi käsitlevat erialakirjandust. Selgus, et meditsiiniliste faktide poolestusaeg antud sisehaiguste valdkonnas oli umbes 45 aastat. See tähendab, et umbes poolt teadmistest, mida arstid tollal teadsid, loetakse nüüdseks valeks või vananenuks. Kirurgiliste ravimeetodite ülevaade kajastas umbes samasugust ajalist trendi.

Selles mõttes pole meditsiin vana teadus, vaid jätkuvas muutuste protsessis. Oma 40-aastase karjääri jooksul võib arst suure osa oma algsest väljaõppest ümber kujundada. Kunagi oli populaarne ravi aadrilaskmine. Seda kasutati pea kõigi haiguste puhul, alates palavikust kuni väsimuseni. Enam mitte: alles on jäänud kliiniliselt põhjendatud kasutusjuhud.

Raviga seotud rahvalikes kultuurides leidub samas isoleeritud saarekesi, kus tegutsetakse viisil, nagu poleks midagi vahepeal juurde õpitud. Olgu rahustusena öeldud, et vähemalt talidomiidi enam ei kasutata. Seda imeravimit kirjutati välja last ootavatele emadele hommikuse iivelduse vastu. Ühel hetkel avastati arstimi varjatud pool, mis põhjustas lastel raskeid sünnidefekte.

Inimesed teevad vigu ka head soovides. Oluline on vigadest õppida. Alustades tunnistamisest, et vead on möödapääsmatud.

Antud arusaama ei jaga ravitaimede maailm. Selle valdkonna põhjapanev argument on nn aegadeülene iidne tarkus. Valdkonnas on mingil ime väel õnnestunud kohe algusest tõele pihta saada ja neid seisukohti pole hilisemas elus ümber vaadanud. Selles valdkonnas vigu ei tehta.

Teiste valdkondade võrdluses võiks taoline hoiak õõnestada usaldusväärsust. Uskujaid see paraku ei heiduta. Neile on oluline, et maailmas on olemas keerulistele probleemidele lihtsad ja looduslikud ravimeetodid. Samal ajal peetakse loomulikuks ebakindlust teaduspõhise meditsiini osas. See on laialt levinud, seda nenditakse avalikult ja ka teaduspõhine meditsiin on sillutatud ebaõnnestumistega. Kõige selle kõrval paistab isoleeritud kultuurinišis toimetav taimne ravitsemine turvalise paradiisina.

Kultuurinähtusena vajab taimne ravi arusaami kinnitavaid raamatuid, mida on väga palju. Raamatupoodides võib taoliste raamatute lehitsemisele pühendada pikki tunde. Veebipoodides on selliseid köiteid sadade kaupa. Hiljuti otsustas üks tekstianalüüsile pühendunud ettevõte sõna otseses mõttes läbi töötada Amazoni pakutavat 558 taimset ravi puudutavat raamatut. Antud ettevõtte erialaks on tuvastada, kas teksti autor on inimene või tehisintellekt. Selgus, et 82 protsenti pakutavatest raamatutest olid tehisaru loodud sõnakollaažid.

Loo iroonia on puhtuse ja traditsioonidega uhkustava valdkonna valmidus keeta meelerahu pakkuvaks teeks tehisintellekti sünteetiline väljund. Uskujate jaoks ei pruugi see olla probleem, kuni püsib lubadus nn imerohust kaalulanguse või ärevuse vastu.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".