Kohalik toit on enamasti kõige värskem ja mõnede teooriate kohaselt ka inimesele sobivaim, sest organism on aja jooksul kohanenud just lähikonna saadustega. Samas on tänapäeva maailm avatud – inimesed tahavad ligipääsu eksootilistele toitudele ning Eestis elavad ja töötavad eri rahvustest inimesed, kes eelistavad oma harjumuspärast toitu. See võib neile olla ka vajalik, sest keha ei kohane väga suurte toitumismuutustega kiiresti, kirjutavad Tallinna Tehnikaülikooli toiduteadlased Signe ja Kaarel Adamberg.

Üleilmastumine on samal ajal ühtlustanud ka Eesti kohalikku toidukultuuri. Veel paarkümmend aastat tagasi oli maakonniti mitmeid erinevusi igapäevatoidu osas, mistõttu oli huvitav teises linnas käies sealt nn kohalikku kaupa kaasa tuua. Praegu saab aga Lõuna-Eestis osta enamikke pealinna kaupu, kuigi näiteks kõiki Rõngu Pagari tooteid pealinnast veel ei leia. 

Kohastumuse teemat on toitumisuuringutes seni vähe puudutatud, kuid teadlased on näidanud, et hooajalised erinevused toitumises võivad samuti olla vajalikud, et organismil oleks parem vastupanuvõime muutustele. Näiteks on aastaringselt ühesuguse toidu peal elavad tõuloomad tundlikumad sööda muutuste suhtes kui loomad, kelle toit on hooajale vastav. 

Ainult päritolu põhjal ei saa üldistusi teha

Kvaliteetset toitu saab toota nii Eestis kui ka mujal, mistõttu ei saa lähtuda toote valikul üksnes päritolust. Kodumaise toidu eeliseks on aga see, et seda saab tarbida värskelt ilma asjatu transpordi ja liigse töötlemiseta.

Imporditud juur- ja puuviljad ei õigusta end sageli ka maitseomaduste poolest. Viljade küpsemise käigus muutub nende keemiline koostis, kuid kunstlikes tingimustes järelküpsemine ei taga samaäärset toitainete ja fütotoitainete sisaldust. Üldiselt on ka toorete viljade transport keerulisem ja kulukam ning kaod suuremad. Kindlam saab olla kuivainete, maitseainete ja konserveeritud viljade kvaliteedis, sest need on purki pandud küpselt. 

Liha puhul kasutatakse pikaajaliseks säilitamiseks enamasti sügavkülmutamist, mis nõuab külmtransporti ja teeb logistika keeruliseks. Eesti on olnud lihatootmises kõrgel tasemel ja jääb selleks ka peale taudipuhangut. 

Sealiha tootmine ja tarbimine moodustab umbes poole Eesti lihatoodangust. Kui kohaliku sealiha tootmine väheneb, suureneb paratamatult impordivajadust. Samas võiks praeguses taudiolukorras mõelda ka liha asendustele.

Veganiks hakkama ei pea, kuid taimse toidu osakaalu võiks suurendada. Inimene on omnivoor ehk segatoiduline –  viimase sajandi liigne loomse toidu söömine on jätnud tervisele oma jälje. Eestis toodetakse aastas 70 000–80 000 tonni liha.  Eksporditud liha ja lihatoodetega koos on see umbes 90 000 tonni liha aastas – see tähendab ligi 200 grammi liha inimese kohta päevas. Soovituslik lihatarbimiskogus on poole väiksem. 

Lisaks kasutatakse üha vähem toiduks rupskeid ja muid loomaosi peale liha ning suur osa loomast jääb kasutamata. Ometi on maks, süda, sooled, veri ja seajalad kõik väärtuslikud toidutoorained. Näiteks eralduvad luudest, eriti seajalgadest, keetmisel puljongisse organismile olulised ained nagu kondroitiinsulfaat ja kollageen.

Eesti kasvatab liiga vähe köögivilja

Eesti toidutootmise üks probleemne koht on köögiviljakasvatus. Põldudel kasvatatakse väga vähe juurvilju, kapsast ja kaunvilju ning peaaegu pool söögikartulist on imporditud. Parim viis Eesti põllumeeste toetamiseks seakatkukriisis on leida lihale alternatiive põllult.

Statistika kohaselt sööb keskmine eestlane paar supilusikatäit kaunvilju nädalas, mis on väike kogus arvestades, et just hernesupp ja kama on meie rahvusroad. 

Juur- ja kaunvilju saab kasutada nii peedi-, kartuli-  kui ka hernekotlettide valmistamiseks. Samuti võiks neid rohkem lisada lihatoodetesse. Näiteks võib kotletitainasse lisada nii riivitud porgandit kui ka suvikõrvitsat. See võimaldab väiksest hakkliha kogusest valmistada mitu korda rohkem toitu. Lisaks on köögiviljadega rikastatud lihatoidud on mahlasemad ja toiteväärtuslikumad kui ainult fileest valmistatud road.