Kõrgvererõhutõbe iseloomustatakse vaikse tapjana. Väga paljud inimesed pole haiguse olemasolust teadlikud või kui ongi, siis ei taju nad selle olulisi sümptome ega tee probleemi peatamiseks mitte midagi, kuni on hilja. Kõrge vererõhk koormab südant rohkem ja viib kehvema verevarustusena keha kaugemates osades. Sellega probleemid ei lõpe.

Kõrgem rõhk kahjustab mitmeid organeid neid esmalt füüsiliselt lõhkudes, mille tulemusena tekib põletik. See aktiveerub esmalt kaitseks, kuid pikema aja jooksul muutub iseseisvaks keemiliseks kahjuteguriks. Arvestada tuleb pikaajalise ohuga, kuna kõrgvererõhutõbi kujundab endale püsivad tingimused, kui inimene teadlikult ei sekku.

Erakordselt halb tagajärgede kaskaad algab, kui krooniline kõrge vererõhk kahjustab veresooni vooderdavaid nn endoteelirakke ja need kaotavad osa oma talitluslikest omadustest. Endoteelikahjustused võivad tekkida isegi prehüpertensiooni ehk enne seda, kui vererõhk saavutab kliiniliselt määratletud haigusliku läve.

Endoteelirakkude häired pärsivad veresoonte lõõgastumiseks ja nende läbilaskevõime suurendamiseks olulise lämmastikoksiidi vabanemist. Erakordselt põnevat molekuli püüavad arstid seejärel ravimitega kehasse lisada. Ilma selleta leiab aset vasokonstriktsioon ehk veresoonte ahenemine, need muutuvad jäigemaks ja suureneb verevoolu takistus. Sellest saavadki alguse kaugemate ja tööd tegevate organite ainevahetuse häired.

Ühtlasi tekivad veresoontesse rasvamolekulide ladestused ehk toimub lupjumine, ateroskleroos. Rasvarakkude mainimine on oluline, sest halvenenud verevarustuse tõttu liigub kehas vähem hapnikku, mis on oluline rasvade energiaallikana kasutamiseks ja see on kehalise töövõime eeldus. Paraku soosib langenud kehaline töövõime ülekaalu ja kujuneb surnud ring.

Organite kahjustuste toimel saavad viga närvisüsteem, sh nägemine, neerud ja süda. Nende hädad omakorda nõrgestavad elukorralduslikke ja ravipõhiseid vastusamme. Teisisõnu on hüpertensiooni kahjustused kumulatiivsed ja halvad asjad kogunevad teineteise otsa.

Uuringud näitavad, et iga 20 mm Hg samba mõõdustikus süstoolse vererõhu tõus kahekordistab südame- ja veresoonkonnaprobleemide põhjustatud suremusriski. Enne kurba lõppu kulgeb aastaid vähesest rõõmust ja rohketest probleemidest pikitud elu.

Järelikult oleks igati tark tegeleda ennetustööga. Hinnanguliselt elab arenenud riikides üle poole miljardi nimetatud riskiga inimesi, kes pole sellest teadlikud. Riigiti on sellises olukorras veerand kuni pool tööealisest elanikkonnast. Jämedakoeliselt võib jagada populatsiooni umbes 100 miljoniks juba väljakujunenud hüpertensiooniga indiviidiks ja pooleks miljardiks, kes elavad nn haiguse piiri peal. Kõik võiks midagi riski piiramiseks teha, kuid sellega kaasneb nõiduslik "aga".

Muutes üleöö miljonid seni end terveks pidavad inimesed patsientideks, suureneb tervishoiuteenuse nõudlus ja tekivad pikad ravijärjekorrad. Vajatakse arstiabi ja täiendavaid teste, ellu lisanduvad ärevus ja uued kulutused. Sündida võib paradoks, milles arukaks peetud ja ravikulutusi kokku hoida lubav ennetustöö võib osutuda kõigile kallimaks valikuks.

Hoolimata tõsidusest pole see teema uudis. Käesoleval nädalal tõmbas väljakutsele omal sundimatul moel tähelepanu äsja toimunud Apple'i uute toodete tutvustus. Seal mainiti muu hulgas, et firma uus nutikell peaks varsti teatama umbes miljonile ameeriklasele aastas, et neil on kõrgvererõhutõbi.

Esialgu oodatakse veel pooldiagnostilise sõnumi edastamine luba USA ametkonnalt. See tõenäoliselt saadakse, sest vastasel juhul poleks avalikkust uuest võimekusest teavitatud. Seejärel saavad üllatava teate ka uue kella omanikud umbes 150 riigis.

Võiks ju vastu argumenteerida, et elanikel on olnud võimalus koduseks vererõhu mõõtmiseks juba pikemat aega. Selleks tarvilik seade hangitakse aga peamiselt suhteliselt hilises probleemide esinemise faasis. Nutikell jõuab randmele palju varem ja palju suuremas populatsioonis.

Hoiatav sõnum on bioloogilises mõttes hea. Hüpertensiooni riskitegurid on maandatavad, näiteks rasvumise vältimine, alkoholi liigtarbimisest hoidumine, kehalise aktiivsuse ja kehaliste võimete kasvatamine, parem unehügieen ja kasvõi mõnikord vähema soola kasutus. Indiviidile eraldi ja ühiskonnale laiemalt oleks neist sammudest palju abi. Paraku on need nii poliitiliselt kui ka käitumuslikult rasked väljakused.

Võimalik, et see tehnoloogiast tingitud hüpe diagnostilises võimekuses tekitab ebamugava kriisitunnustega pudelikaela, et seejärel vallandada tehnoloogide võidujooksu loomaks lahendusi, mis toetavad elanikkonda vaikse tapja tõrjumisel.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".