Uues teadusartiklis uurisime koos kolleegidega Vaikses ookeanis asuva troopilise saareriigi elanikke. Küsisime neilt, kuidas on mõjutanud neid asjaolu, et nende kodu lähedal filmiti selliseid Hollywoodi kassahitte nagu "Kaldale uhutud" (Cast Away 2000) ning "Helesinine laguun" (The Blue Lagoon 1980). Samuti huvitas meid, kuidas neile kodukant filmi vahendusel tundub.

Väheuuritud vaatenurk

Filmiturismi (film tourism, film induced tourism) on uuritud juba üle 30 aasta, seda enamasti turunduse, sihtkoha arenduse ja majandusliku kasu suurendamise võimaluste võtmes. Paljud ei kujuta näiteks enam Uus-Meremaad ette nii, et see poleks seotud "Sõrmuste isanda" (The Lord of the Rings 2001, 2002, 2003) ja "Kääbiku" (The Hobbit 2012, 2013, 2014) filmidega.

Bali populaarsus suurenes samuti lääne turistide seas peale seda, kui Julia Roberts filmis "Söö, palveta, armasta"  (Eat Pray Love 2010) seal eneseotsingutega tegeles. "Videviku saaga" (The Twilight Saga 2008–2012) mõjudega tegeleb tegevuspaigaks olnud Forksi linnake siiani ja ka "Troonide mängu" (Game of Throne" 2011–2019) võttepaigaks olnud kuurortlinn Dubrovnik pole enam endine.

Seni on vähe uuritud, kuidas kohalikud elanikud filme tajuvad ja need piirkonda mõjutavad. Uurimist vääriks seegi, kuidas nad kodupaika ekraani vahendusel tajuvad.

Paljudes populaarsetes filmides ja teleseriaalides toimub tegevus troopikas. Meie Fidžil tehtud uuringust selgub, et kohalikud inimesed tajuvad, kuidas enamasti näidataksegi ekraanil vaid kaunist paradiisi. Rikkalik kultuur ja kohalikud elanikud jäävad seevastu tahaplaanile. Fidžilased ise arvavad, et saareriiki külastatakse peamiselt nende sõbralikkuse ja külalislahkuse pärast. Asjaolu, et keegi võiks reisile tulla, sest on nende kodu mõnes filmis või telesarjas näinud, tundub neile võõristav.

Teisalt õpivad turismisektoris töötavad inimesed kiiresti. Kui mõni turist vaimustub sellest, et ühes või teises kohas on midagi filmitud, kirjeldades filmi süžeed, on kohalik rõõmuga valmis kaasa mõtlema. Samuti on ta siis valmis lugu edasi rääkima, kuigi ta ise enamasti antud linateost näinud ei ole.

Kohalike elutunnetus jääb tähelepanuta

Äärmiselt usklike kohalike jaoks on tabu näidata või vaadata riieteta keha. Sellest tulenevalt tekitavad laevahukku, metsikus keskkonnas ellu jäämist või muud sarnast kujutavates filmides ja sarjades näidatavad poolpaljad tegelased neis piinlikkust. Eriti juhul, kui filmi terve kogukonnaga ühiselt näiteks kogukonnamajas vaadatakse. Alastioleku ja seksuaalsuse suhtes ei olda tolerantne.

Olulise asjaoluna tõid vastajad välja kohalike inimeste jaoks pühades paikades filmimise. Kuna kohalikud käivad looduslikes pühapaikades harva, on loodus seal säilinud metsikuna, mis on omakorda filmitegijatele atraktiivne. Kui kohalike elanikega nõu ei peeta ja tuttav (püha)paik hiljem ekraani vahendusel ära tuntakse, tekitab see filmimeeskondade suhtes usaldamatust. Ühtlasi muretsevad kohalikud, kuidas näiteks saare keskel olev mägi vastu peab, kui sinna korduvalt helikopteriga maanduda.

Kohalikel on maa ja loodusega eriline suhe ning nad tunnevad kodukandi looduse toimimist hästi. Neile teeb palju nalja, kui filmides mõnd loodusega seonduvat eksimust märgatakse.

Näiteks filmis "Kaldale uhutud" valmistas kohalikele hämmingut, et puu otsast kukkusid alla rohelised kookospähklid. Seal teab iga poisike, et valmis kookospähkel on pruun. Olukorda, kus suured lained Tom Hanksi saarel kinni hoidsid, vaadati samuti muiates, sest kohalikud teavad, et mõõna ajal oleks ta rahulikult üle rifi saanud liikuda.

Kohalikud vajavad infot ja tuge

Uuringu valguses tõdesime, et filmitegijatel on soovitav alati kohaliku kogukonnaga läbi rääkida, olgugi et lugu ei pruugi kõneleda otseselt antud piirkonnast ja kogukonnast. Selleks, et kohalikud ei tunneks end ärakasutatuna, on olulised vahendajad piirkonna arenguga tegelevad institutsioonid, aga ka näiteks sihtkoha arendus ja turundusorganisatsioonid (DMO-d) ja filmifondid.

Kui filmiprojekt on edukas, võib juhtuda, et piirkonda hakkavad saabuma ka külalised: inimesed, kes vaimustuvad füüsilisest keskkonnast ja üritavad uuesti läbi elada filmi või sarja vaatamisel tekkinud emotsioone.

Selleks, et kohalikud filmipaigas elamise üle uhked oleksid ja seda külalistele tutvustaksid, peavad olema nad filmi või telesarja näinud. Filmitegijad ja/või sihtkoha turundusorganisatsioonid saavad hoolitseda selle eest, et inimesed linateosega tutvuda saaksid ja hiljem sellest ka uhkusega rääkida oskaksid.

Turistid peavad aga mõistma, et film on kunstivorm, kus kombineeritakse reaalne maailm tihti arvutiekraanil looduga. Kõiki paiku, mida ekraanil nähakse, pole võimalik külastada, isegi kui võttepaikadesse kohale minna. Kohaliku kogukonnaga peavad arvestama nii filmitegijad kui ka turistid.

Uuring ilmus ajakirjas Tourism Geographies.