Planeeti katva biomassi ehk kõigi eluvormide keerukuse ülim lagi on energia kättesaadavus. Energiat on vaja töö tegemiseks. Tööga tehakse meie jaoks eluks vajalikke struktuure. Osa lähevad tegevuste tulemusel katki ning neid peab parandama ja uuendama. Seega on elu pidev töö, kuni see ebaõnnestub.

Elu tärkamisega algab töö energia hankimise nimel. Selle üks areng on leiutamine, uute energiaallikate proovimine ja kogutu tõhusam kasutamine. Iga laps proovib asju suhu pista, reetes ürgsest ajast alles jäänud huvi leida uusi energiaallikaid. Imetajad ammutavad neid süües. Sisuliselt leiab aset spontaanne innovatsioon. Mänguasju varsti enam suhu ei panda, aga magusat õpitakse hankima mitmel leidlikul viisil, nutust naeruni.

Nüüdisinimestele eelnenud liigid läbisid mitu bioloogilise innovatsiooni tsükklit, muutudes üha kohanemisvõimelisemaks. Looduslik valik eeldab, et kõik ideed pole võrdsed. Ellu jäävad olustikku paremini sobivad katsed. Selle üks jätk oli pärast algelisemaid vorme Homo sapiens'i kujunemine. Teiste loomadega võrreldes, õnnestus midagi inimese ajus ning see jätkas innovaatiliste ideede katsetamisega, samas kui teised loomad jäid vanade liistude juurde.

Teisalt oli ka inimese leiutamiste ajend endiselt energia ning materiaalsete ressursside tõhusam hankimine ja kasutamine, kasvatades konkurentsi omasuguste ja teiste eluvormidega. Osasid ekspluateerides ning lastes neil oma võimete ulatuses energiat koguda, et siis need ära süüa. Tähelepanuväärset innovatsiooni kujutas põllumaa kasutusele võtmine. Inimene ootas põllu serval, kuni taimed kogusid päikeseenergiat ning sõi siis need ära. Sama juhtus mõne loomaga jne.

Põllu kui keerulise bioloogilise masinavärgi tõhususe suurendamiseks õppis inimene ekspluateerima teiste loomade rammu ning arendas põllutööriistu. Suurema saagikuse peal kasvanud rahvaarv kasvatas innovatsioonipotentsiaali. Selle tulemusel leiutati peagi loomadest tõhusamad mootorid. Areng nõudis aina rohkem energiat. Järgmisena avastati, et seda on rohkem saadaval, kui tegutsetakse üheskoos. Sellest arenesid uued koostöövormid ning innoveeriti kollektiivse töö organisatsioone.

Kogu senise arengu tulemusel on inimene tööriistade ja masinate arendamisega vabastanud end varasema loodusliku valiku tulemusel kujunenud võimete kasutamisest. Esmalt vähenes kehalise töö koormus, mille tulemusel muutus olulisemaks intellektuaalne kompetentsus.

Palju energiat kulutab aga ka vaimne töö. Umbes pool sajandit on innoveeritud vaimse vaeva vähendamise lahendusi ning arendatud kehaväliste intellektuaalse masinate jõudlust. Kirjeldatu on kompaktne ja aja kokkuhoiu nimel omajagu lihtsustaud. Aeg on ju piiratud ning seda juurde ei saa. Aega saab eeskätt tootlikumas tähenduses paremini kasutada.

Kõige selle kõrval on inimene kaitsnud ja arendanud üht erilist töö vormi. Sellega ei saavutata midagi peale võimalikult suure energiakulu ja raisatud aja. Olgu näiteks 22 parimas kehalise töö vormis meest või naist, kes takistavad poolteist tundi järjest teineteisel palliga väravat löömast. Vahet pole, kas väravaid lüüakse, st kaitse ebaõnnestus või väravaid ei lööda.

Veel võib kohata inimesi, kes väsitavad end esmalt pika ujumisega, siis sõidavad mitu tundi jalgrattaga ning lõpuks otsustavad kõik energiavarud maratoniga tühjaks joosta. Kõigele sellele kulub rohkem kui üks tööpäev. Näiteid on palju. Mõningase üllatusena tekitab selline raiskamine neis rohkem heameelt, kui teha tööd, mille eest saadakse raha.

Paistab, et kroonilises energiavaesuses arenenud loomale tekitab taoline energia- ja ajaraisk meelehead. Inimene pole ainuke, kellele selline tegevus meeldib. Nüüd paistab, et inimene on jõudnud innovatsiooni rajal etappi, milles leiutab ta endast võimsamaid mängivaid masinaid. Kõik lauamängude ning soovi korral ka arvutimängude tehnilised vastased ületavad inimeste võimeid.

Vahest lisab lootusetusetunne energia ja aja raiskamisele veel mingeid meeldivaid nüansse? Inimestest vastastega mängus on seni peetud oluliseks ajendiks liigikaaslase võitmise võimalust. Taustal tiksub idee, et võitja signaliseerib võimalikele partneritele oma võidukaid geene.

Mis juhtub aga siis, kui võitmise võimalust pole? Praegu on veel vara öelda, miks on inimestel kiusatus ka oma mängud masinatele edastada. Suundumus on ilmne. Värske näitega võis kohtuda hiljuti Hiinas toimunud poolmaratonil, millest võttis lisaks inimestele osa 21 kahejalgset robotit. Rajal oli rohkem või vähem inimese moodi liikunud masinaid. Neist osad katkestasid, nagu juhtub ka inimestega. Parima roboti tulemus jäi parima inimese omast umbes poolteist tundi maha. Algus on aga tehtud.

Mõned inimesed jooksevad maratoni sooviga parandada oma töövõimet. Võimalik, et enamik roboteid pandi rajale sarnase eesmärgiga, et testida ja arendada nende tööga seotud liikumisvilumust. Varem või hiljem, sarnaselt senise tehnoloogia rakendamisega, luuakse aga roboteid puhtalt spordi eesmärgil.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".