Tsivilisatsiooni kandvas mõttes võib kuvanduda töö ja kannatus, mille vastu ei peakski vaidlema, lastes nii mõtlevatel inimestel edasi kannatada. Teistsuguses vaates paistab, et tsivilisatsiooni algusest tänapäevani on inimesed välja mõelnud ning arendatud igasuguseid mänge ja mängulisi võistlusi. Neist osa moodustavad spordi. Hilisemal ajal muudeti omakorda osa spordist tööks. Vähemalt palga eest mängus osalejatele seatud reeglid tagavad, et nad peavad ületama mittevajalikke takistusi ning kulutama vaimu ja rammu sisuliselt ebavajalikule tööle ehk raiskamisele.

Konservatiivsuse rüüs olijaid võib häirida, et kehaliselt ja vaimselt ränkraske sporditöö lõpus ollakse rõõmsad ning motiveeritud, samas kui raske tööpäeva lõpus ollakse pigem pahurad. Teisalt moodustab tööpäeva raskus võrreldes treeningutele ja spordivõitlustele panustatuga enamasti murdosa. Võimalik, et evolutsiooni karm sõel soosis neid, kes suudavad teha rohkem, kui oleks vaja pelgalt ellu jäämiseks, lisades ülepiirilise ressursi olemasolu, arendamise ja kasutamise juurde mitmesuguseid meeleheaga seotud tundeid.

Mängu, eriti sportliku võistlusmomendiga pingutusega seonduvat head tunnet kogevad ka vaatajad. Nende ajus aktiveeruvad peegelneuronid. Tegemist on ürgse mehhanismiga, kuivõrd sarnaseid närvivõrgustikke on avastatud paljudel loomadel. Omaniku teadvust ja liigutusi kujundavad närvirakud hakkavad laenglema teise loomade liigutuste vaatamise tulemusena.

Lisaks suurtele liigutustele märgatakse ka miimikat, hääletooni jm. Neuronid peegeldavad n-ö vaatajas teiste käitumist, osaledes teiste tunnetamises. Nähtus on oluline ka oskuste ja kogemuste edastamisel ehk õppimises, kui teisi matkides omandatakse tegevuse juhtimiseks vajalik tunnetus.

Sama kordub sotsiaalses suhtluses, sh empaatias, erinevates koostöö vormides, kui hea on teise tegevusi ette aimata, et nendega liituda ning oma tegemisi teistega koordineerida. Olgu selleks tööprotsess, tants või ka jalgpalli vaatamine. Kui vaataja lööb ootamatult jalaga vastu lauda, kallutab keha rünnaku suunas, kargab, vehib ning hüüab kaugetele mängijatele juhiseid. Ühelegi muule nn tööle sel viisil kaasa ei elata.

Paistab, et jalgpalli liikumiste formaat kaasab pealtvaatajaid kõige rohkem. See ei tähenda, et kõigile meeldib jalgpall. Küll on jalgpalli vaatajaskond spordialade võrdluses suurim. Vaatajate peegelneuronid ei ärka ainult lummavate väravate või taktikalise õnnestumise tõttu, vaid ka mängudes avaneva inimliku draama mõjul.

Isegi kui keegi peab palgatööd elukeskmeks, võib eelmisel päeval kogetud jalgpallidraama muuta ta mõneks ajaks töövõimetuks. Kuigi endal võivad olla kõik luud ja liigesed korras, piirab nende kasutamist traumeeritud keskendumisvõime. Mõtted karjuvast ebaõiglusest, kuna kohtunik ei näinud olulist momenti või ta nägi valesti jne. Usutakse, et tehniline kohtunik oleks olnud õiglasem.

Kaasajal on jalgpallis kohtunikel abiks videoassistent, lühendina VAR. Tehnilise silma rakendamise eesmärk on kõrvaldada kriitilistes otsustes inimlikud vead ning tuua jalgpall uude täpsuse ja objektiivsuse ajastusse. Sestap võiks arvata, et nüüd on rohkem purunemata toidunõusid, terveks jäänud sõbrasuhteid ning tööd ei takista ebaõigluse stress. Pigem mõeldakse objektiivselt mõõdetud otsuse järel oma võistkonna arengut toetavatele ideedele.

Tegelikkus on paraku teistsugune. Universaalse tunnustuse asemel on VAR sattunud üha sagedamini frustratsiooni, kriitika ja kiivaste vaidluste alla. Värskeim näide on VAR-otsus, mis eemaldas Madridi Atletico Meistrite Liigast, kuna mitte-inimene registreeris Julian Alvarezi penalti ajal mikroskoopilise topeltpuudutuse. Kõrval seisnud kohtunik seda ei märganud.

Otsusele pidanuks järgnema rahu. Selgus ju objektiivne tõde. Selle asemel lahvatas vihane diskussioon, millele kulutatud töine aeg võib kajastuda sisemajanduse kogutoodangu languses. VAR-i otsused ei ole taolisi emotsionaalseid plahvatusi vähendanud vaid pigem mitmekordistanud.

Ollakse pahased, kuna VAR desinfitseerivat mängu, puhastades selle spontaansest rõõmuärevusest, emotsioonide alastusest ning sündmuste orgaanilisest kulust. Avastati, et jalgpall on metsikult köitev just seetõttu, et inimesed teevad vigu. Avastati, et väljakul ei mängi kaks võistkonda vaid ka kohtunikud, kelle vead kutsuvad esile inimlikke arutelusid ja vaidlusi ning kollektiivseid, jagatud mälestusi.

Just need teevad mängu kultuurinähtuseks. Jalgpalli legendaarsete hetkede hulka kuuluvad legendaarsed kohtunike vead nagu Maradona kurikuulus "Jumala käe" värav või Thierry Henry käega mäng Iirimaa vastu. Olgugi, et need ebaõiglased, on need osa jalgpalli ajaloost ning selle ettearvamatust võlust. Millimeetrilise täpsusega VAR või pikad videoülevaatused muudavad seevastu kogu etenduse tehniliseks töösoorituseks.

VAR-i puudutav vaidlus on märk laiemast sotsiaalsest paradoksist. Soovides teoorias täpsust, järjekindlust ja õiglust, meeldib meile vaistlikult rohkem inimlik puudulikkus. Võib-olla on põhjus ühises ajaloos, ebatäiuslikkuse jagatud kogemustes, tundes kaasa neile, kes eksivad või komistavad. Võib-olla tuletavad teiste inimeste eksimused meile meelde meie endi haavatavust. Tühistatud penaltiga mängijat toetatakse ning isegi hellitatakse rohkem kui täiuslikku robotlikku otsust.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".