Aastapäeval ei saa piirduda vaid saavutuste üleslugemisega. Nii proovin ka mina vaadata eeskätt laiemat pilti. Kui valisin võtmesõnu tänaseks aastapäevakõneks, siis sirvisin oma kirjutiste kõrval ka raamatuid sarjast "Eesti mõttelugu". Tunnistan, et sain inspiratsiooni president Lennart Meri kõnest aastal 2001: "Me ei saa jõukat ja õnnelikku Eestit üles ehitada, kui meil puudub nägemus globaalsest maailmast ja Eesti asendist kahekümne aasta pärast".

Järgnevalt piirdun mõne võtmesõnaga üldistest teadmistest, mida on vaja meeles pidada maailma globaalprobleemide keerukuse kohta. See tähendab, et nägemuses ning sellele järgnevaks tegutsemiseks peaksid põhimõisted selged olema. Nende selgitamine ühiskonnale on otseselt teadlaskonna kohustus. Mul on mälus kinnistunud Nobeli rahupreemia laureaadi Joseph Rotblati öeldu Marie ja Pierre Curie konverentsil Varssavis aastal 1998: "Teadlastel on suuremad teadmised, seetõttu on neil ka suurem vastutus".

Siit hakkaski mu mõttelõng hargnema. Meid ümbritsev maailm on oma iseloomult komplekssüsteem, mis tähendab suurt kogumit protsesse, nähtusi, kogukondi, mõtteviise ning erinevaid loodustingimusi. Need üksikosad on omavahel seostatud ning seosed on mõnikord äärmiselt keerulised. On hea, kui saame aru põhjuslikest seostest, kuid tihti oskame neid seoseid kirjeldada vaid vaatluste põhjal.

Lisaks teeb olukorra keeruliseks asjaolu, et taolised seosed on tihti mittelineaarsed ehk teisisõnu, põhjus ja tagajärg pole võrdelised. See oli tuntud juba Aristotelesele, kes teadis, et tervik on suurem kui tema osade summa. Meie rahvatarkus ütleb sel puhul, et puude taga on mets.

Asjade algus on mõistmine. Kas saame aru suurte komplekssüsteemide hingeelust ning oskame kasutada nende voorusi ja vältida puudusi? Küllap see on üks hariduse sihtidest, et noored inimesed harjuksid mõtlema ja tegutsema nii üksikprobleemide lahendamisel (ehk ühe puu kasvatamisega) kui ka suuremas mastaabis (nähes metsa).

Olen tihti viidanud Euroopa Teadusülikoolide Liiga (LERU) raportile ülikooli ülesannetest. See raport viitab vajadusele, et tänased lõpetanud peaksid omandatud teadmiste ja oskuste kõrval olema suutelised lahendama probleeme ka 30–40 aasta pärast, kuid meil pole aimugi, millised need probleemid on. Ometi oskame juba praegu aru saada komplekssüsteemide käitumise põhijoontest, mida harituse "mäluketas" peaks sisaldama. Märgin siin vaid paari iseloomulikku omadust.

Esiteks on vastastikmõjud ehk interaktsioonid üksikosade vahel mittelineaarsed. Teiseks võib olla sellise süsteemi käitumine ettearvamatu ehk teisisõnu võib see viia kaootiliste protsessideni. Kolmandaks võib taolistes protsessides tekkida uus kvaliteet, mida ei saa tuletada üksikosade liitmisel. See uus kvaliteet võib olla ka negatiivne, mis pole sugugi meeldiv. Neljandaks on taolised mittelineaarsed süsteemid tundlikud algandmete muutustele ehk teisisõnu võib väike muutus täna viia suurte muutusteni homme. Seda nimekirja võib loomulikult täiendada.

On päris selge, et tänapäeva haridus peab sisaldama teadmisi maailma keerukusest kasvõi ilmekate näidete põhjal. Teinekord võib neid käsitleda kui käitumisjuhendeid otsuste langetamisel. Nii võiks teada, et liblika tiivalöök Amazonase vihmametsas võib põhjustada orkaani Florida läheduses. Hoolimata üha kasvavast Maa elanikkonnast on meelevaldsed inimesed üksteisest vaid kuue käepigistuse kaugusel.

Süsteemid arenevad aeglaselt, kuid võivad kokku kukkuda (kollapseeruda) väga kiiresti – seda teadis juba Seneca. Lihtsate reeglite järjepidev kasutamine võib viia sisukate ja uudsete tulemusteni (fraktalid, mustrid). Doominoefekt (üks muutus põhjustab ridamisi järgnevaid muutusi) võib põhjustada nii ohtlikke kui ka positiivseid sündmusi.

Miks oleme silmitsi raskustega globaalsete probleemide lahendamisel? On oluline vahe füüsikaliste ja sotsiaalsete protsesside ning nähtuste kirjeldamisel. Füüsikaliste komplekssüsteemide analüüs näitab, et vastastikmõjud (interaktsioonid) on kirjeldatavad füüsikaliste objektiivsete seaduspärasuste abil ning protsessid alluvad termodünaamika seadustele. Me ei pruugi termodünaamikat isegi teadlikult kasutada, kuid me ei saa sellest üle ega ümber.

Sotsiaalsed süsteemid ehk ühiskonnas toimuvad protsessid on aga tunduvalt keerulisemad. Seosed inimeste, kogukondade, riikide, majandusühenduste, jne vahel põhinevad seadustel, tavadel, kokkulepetel, uskumustel, majandusoludel ehk üldistatult öeldes, põhinevad need väärtustel. Kuidas aga mõõta väärtusi?

Vaatlused ei seleta põhjuslikkust ning väärtushinnangud on subjektiivsed. Nendest aga sõltub sotsiaalsete võrgustike käitumine. Maailma Akadeemia (WAAS) on rõhutanud, et tuleb mõtestada õppetunnid, mida oleme saanud sotsiaalsete süsteemide nõrkuse tõttu, analüüsida põhjuseid, miks ja kuidas on tavamõtlemine viinud meid kriisideni. Inimkonna tõsine proovikivi on jõuda tehnoloogia juhitud ühiskonnast inimkeskse ja inimsuskeskse ühiskonnani.

Globaalprobleemid on tihti nurjatud (ingl wicked). See tähendab, et probleeme ei osata korralikult püstitada ehk pole selge kausaalsus, kaasatud osapooltel on erinevad arusaamad, võimalikke lahendeid on palju, need võivad ajas muutuda ning ükski neist pole õige ega vale, soovitud kiireid lahendeid aga lihtsalt pole. Näiteid võib tuua palju alates kliimamuutustest ja sotsiaalsetest probleemidest julgeolekuni.

Toonitasin eespool, et asjade algus on mõistmine. Mu lühiülevaade tahab rõhutada otsest vajadust tõhustada haridust, sest arusaamad maailma keerukusest peaksid olema iga haritud inimese mälusopis. See tähendab aga ka vajadust tõhustada teadmiste jõudmist ühiskonnani. Nii ütles eelpool mainitud Joseph Rotblat ning mul on hea meel siin mainida ka TalTechi vilistlaskogu eestseisuse esimehe Robert Kiti hiljutist mõtteavaldust majandusest, kus ta rõhutas teadlaste rolli nii eestkõneleja seisuses kui ka ausa maaklerina, kes oma pakub teadustulemuste põhjal ühiskonnale alternatiivseid lahendusi.

Öeldust kokkuvõtet tehes, tuleks teadmistepõhises ühiskonnas teadustegevust vaadelda kolme osapoole koostööna:

• teadlase vaatenurgast: kuidas teadlasena selles maailmas hakkama saada;
• teadusjuhtide vaatenurgast: kuidas korraldada teadustegevust;
• ühiskonna ja valitsuse vaatenurgast: kuidas kasutada teadmisi.

Need vaatenurgad tuleb siduda tervikuks, kuid ega see alati kerge pole. Tihti võetakse kasutusele loosungid, olgu siis innovatsioonist või rohepöördest. Loosungid aga ei aita, vaja on sisulist arusaama ning sisulisi tegevusi. Teadus on oma loomult alati olnud innovatiivne.

Näiteks autoriteetse andmebaasi PubMed analüüs aastatel 1974–2014 ilmunud teadusartiklite kohta näitas, et sõnade "innovatiivne", "uudne" ja "murranguline" kasutussagedus nende aastate jooksul oli kasvanud 2500 korda. See on selge märk mõistete erosioonist. Tuleb meelde ka ühe EAS-i (praeguse EISA, toim) tippametniku tõdemus, miks Eestis innovatsioon ei edene. Ta ütles, et põhjus on lihtne – füüsikaprofessorid järgivad füüsikaseadusi ega mõtle innovatiivselt! Õnneks on see ametnik ammu lahkunud.

Seega proovigem vältida asjatuid loosungeid ning pangem kõlama põhjendatud arvamused. Eelpool nimetatud kolmele osapoolele võiks esitada kolm soovi:

• olgu ajastu ristlevad huvid teadlastele liikumapanev jõud;
• olgu teadusjuhtidel selget meelt tungida asjade sisusse;
• olgu valitsusel ettenägelikkust näha hetkemurede taga tulevikku ning kuulata selle korraldamisel teadlaste häält.

Jättes kõrvale loosungid ja ebakõlad, saab ülikoolipere Vabariigi aastapäevale vastu minna heas tööhoos. Meil on palju sisulisi tulemusi, olgu selleks kukersiidi väärindamine, päikesepaneelide kasuteguri tõstmine, närvisüsteemi molekulaarsete mehhanismide väljatöötamine, Läänemere lainedünaamika seaduspärasuste tuvastamine jne. Nimekiri on loomulikult palju pikem. Meil on ka suurepärased noored autoinsenerid, kes on tuntud laias maailmas.

Jüri Engelbrecht pidas kõne Tallinna Tehnikaülikoolis Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud aktusel.