Küsides juhuslikult vastutulijalt, kas ta teab, mis on kunst, saab ta kindlasti jaatava vastuse. Uurides siis edasi, kas ta räägiks asjast täpsemalt, tekib ilmselt paus ja järgneb ümmargune jutt koos nähtamatut puudutavate käeliigutustega. Pakkudes abivahendina kahe pildi näitel osutada, kumb on kunst ja kumb mitte, võib segadus vaid suureneda, kui ühe pildi on valmistanud kuulus päris kunstnik ja teine on tehniliselt pintslitõmbeid matkiva nimetu töölise valmistatud koopia.

Küsimus, mis teeb kunstist tõelise kunsti, kannab keerulistest autentsusest, kavatsusest ja originaalsusest pakatavate teemade maailma. Mõnikord on kunstniku staatus osa sellest, mis teeb kunstist n-ö päris kunsti. Isegi juhuslikena näivad visandid ja maalid võivad olla hinnatud kunst, kui nende autoriks on Picasso.

Tema loominguline geniaalsus on üldtunnustatud. Reprodutseeriks juhuslik kodanik Picasso teose temaga identses stiilis, ei peetaks seda enam tõeliseks kunstiks. Vajaka pole ilust ega esteetikast, vaid puuduvad hispaanlase lisatud kontekst ja ajalugu. Sellist vaadet võiks pidada kunsti defineerimisel institutsionaalseks käsitluseks, milles konkreetse inimese maine, originaalsus ja kultuuriajalooline mõju kujundavad arusaama autentsest kunstist.

Psühholoog Paul Bloom lisab kunsti äratundmisesse teistsuguse metafüüsilise tunnetuse, mida nimetab essentialismiks. Selleks on teose tekkimisega seotud essents või mõne muu sõnaga kinni püütav abstraktne tähendus. Kunst pole pelgalt esteetilist elamust, ilu ja emotsioone põhjustav fenomen, vaid veel midagi seoses selle tekkega.

Ajaloost on teada juhtum tükk aega Hollandi maalikunstniku Vermeeri kadunud originaalideks peetud maalidest. Piltide autoriks osutus 400 aastat hiljem tegutsenud kunstilise tunnustuseta spekulant Han Van Meegeren. Kurioossena pole need maalid midagi väärt. Jättes kõrvale kunstiajalugu tabanud skandaali loodud essentsi, võib neid töid vaadata maailma erinevates muuseumides.

Võib ilmselt nõustuda, et kunsti olemus peitub selle võimes kutsuda esile emotsioone ja natuke rohkem sõlmitumaid mõtteid, kui tekiks näiteks lugedes toidumenüüd. Lisades autorlusega seonduva ja vähemalt osaliselt seletamatu, subjektiivse ja tõlgendusliku udupilve, hakkab kuvanduma, et vahest me ei soovigi kunsti selgemalt määratleda.

Vahest kardame kunsti defineerimise tulemusel kaotada nähtuse üle maagilise võimu. Midagi seotuse, inspiratsiooni ja inimlikkust ühendava silla laadset, mis rajaneb teise inimese läbielatud kogemuste jagamisele. Kunsti täpsema määratlemise tulemusel võib see muutuda liiga konkreetseks ülesandeks või piiritletud omadustega väljundiks. Millekski, mida saaks juhistele vastavalt valmistada kunstnikuks mitte peetav isik või koguni masin.

Teisalt võiks korraks mõtelda, et järsku on see, mida kunstiks peame, vaid vari suuremast potentsiaalist. Meid ootaks enneolematu ekstaas, kui vaid selle ees ei seisaks ühekülgsete harjumuste, lühinägelike eelarvamuste, kitsarinnalise ajaloolise mälu ja taju piirangutega inimesest kunstnik. Miks mitte umbusaldada inimest ja loota, et kunst võiks areneda kaugemale, kui on meie senised arusaamad ilust, emotsioonidest ja vormidest?

Me pole uurinud kaugeltki kõiki esteetilise kogemuse võimalusi. Arvestades tehisintellekti rolli mitmesugustes inimese heaoluga seotud avastustes, võib see ehk luua ka sellist kunsti, mis resoneerib kõigi kultuuride inimeste närviprotsessidega. See kutsub esile uusi emotsionaalseid seisundeid viisil, mida me vaevu ette kujutame või koostab intellektuaalseid elamusi matemaatilise täpsusega ja sünnitab kaemusi, mida me ise ei suudaks jäljendada.

Ühest küljest on kahju, kui enamuse tähelepanu haaravaks kunstiga seotud väärtuseks on oksjonil makstud raha. Võiks küsida, kui nn hea kunsti sai 2018. aastal inimene, kes maksis 432 500 dollarit kellegi Edmond de Belamy portree eest. Selle kunstiteosega kaasneb kaks probleemi. Portreel olev isik on väljamõeldud ja maali autor on tehisaru. Oleks pilt tasuta, puuduks sellel kunstiga seos. Sel juhul tegi ostujuhtum ise aga selle kunsti osaks, õhutades tänaseni kunstipäraseid vaidlusi. Vahest on selline konjukturism ja raha lugemine teeks, mille lõpus tunnistatakse mitte-inimesest sündinud kunsti.

Tehniline loometöö on praeguseks lahutamatu ja ilmselt ka eristamatu osa inimesi ümbritsevast taidlusmaastikust. Seni võis kriitiliselt osutada TI-mudelite nähtamatusest tulenevale kunstniku kehastuse puudumisele. Just äsja müüdi oksjonil aga taies, mille valmistajaks on lisaks inimese kunstilise väljenduse sarnasusele ka tema kehalist vormi matkiv robot.

Kuulsal Sotheby oksjonil müüdi roboti loodud maal nimega "T.I. Jumal". Maalil on väidetavalt Alan Turingu portree. Inimesel võib olla raskusi sarnasuse leidmisel tõelise Alan Turinguga. Jäägu väljendusviis aga roboti kunstiliseks valikuks. Eraldi tähelepanu väärib subjekti valik, sest Alan Turingut võib pidada modernse arvuti toimimise põhimõtte avastajaks. Roboti vaimusilmas võib ta omada jumalikku tähendust. Inimestele teeb pildi ilusaks kunstiks selle eest makstud miljon dollarit.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".