Ahvid ei jõua Shakespeare'i teoseid kirja panna universumi eluea jooksulgi
Geniaalsete näidendite ja sonettide kirjutamine on põhimõtteliselt väga lihtne, sellega võib hakkama saada iga ahv, kui talle vaid kirjutusmasin ette anda. Sellise seisukoha võib täiesti loogiliselt ära tõestada.
Seda on mõnikord nimetatud ka lõpmatu ahvi teoreemiks, mida võib sõnastada näiteks nii, et kui panna lõpmatu arv ahve kirjutusmasina taha juhuslikus järjekorras klahve toksima või kui panna üksainuski ahv lõpmata pikaks ajaks klahve toksima, siis on kindlamast kindlam, et kirja saab pandud viimane kui üks suure inglise luuletaja ja näitekirjaniku William Shakespeare'i arvukatest sõnameisterlikest teostest.
Loomulikult on ahvid ja Shakespeare siin ainult piltlikkust loovad kujundid, tegu on mõtteeksperimendiga, mis illustreerib tõdemust, et kuitahes ebatõenäolised juhtumused on tegelikult ikkagi võimalikud.
Nüüd on kaks Austraalia matemaatikut otsustanud võtta seda kujundlikkust siiski sõnasõnaliselt ja püüdnud välja nuputada, kui realistlik selline ahvide ebateadlik geniaalsus siiski pärismaailmas olla võiks.
Stephen Woodcock ja Jay Falletta Sydney Tehnikaülikoolist jõudsid järeldusele, et kuigi Shakespeare'i kogutud teoste täisteksti juhutrükk on võimalik, kuluks ühel ahvil selleni jõudmiseks tõenäoliselt palju pikem ajavahemik kui kogu universumi eluiga alates Suurest Paugust kuni soojussurmani.
Woodcock ja Falletta eeldasid, et ahvile antud kirjutusmasinal või klaviatuuril on kolmkümmend klahvi: kõik inglise keele tähestiku tähed ja mõned levinumad kirjavahemärgid. Samuti eeldasid nad, et ahv teeb ühe klahvivajutuse sekundis ning et universumi eluiga on 10100 aastat.
Selgus, et isegi kui tippima panna kõik tänapäeval elavad 200 000 šimpansi, on ikkagi peaaegu täiesti kindel, et enne universumi lõppu ei jõua nad kõiki Shakespeare'i teoseid kirja panna.
Mõtlema paneb ehk juba seegi, et ka nii lihtsat sõna nagu banaan ei suuda üks šimpans omaenda eluea jooksul 95-protsendise tõenäosusega üles tähendada.
Nii et kuigi lõpmatu ahvi teoreem on põhimõtteliselt õige, on seda ilmestav kujundlik mõttepilt, nagu Woodcock ja Falletta ajakirjas Franklin Open sedastavad, meie lõplikku universumisse paigutatuna siiski pisut eksitav.
Pilt šimpansist kirjutusmasina taga on tehtud aastal 1906.
