Küsimus aja objektiivsest või subjektiivsest olemasolust on inimesi vaevanud väga pikka aega. See võiks olla iseenesest tõendiks aja olemasolust. Nähtusest, mida kajastab sündmuste pidev kulgemine. Ajal olevat isegi suund jne. Ometi kestavad tänapäevani vaidlused, kas aeg on päris või pelgalt inimesele vajalik tajuprotsessi omadus maailmast arusaamisel. Võib-olla isegi selleks, et hoida teda fundamentaalselt eksitavas fantaasias.

Aja olemasolu uskuv koolkond toetub Albert Einsteini relatiivsusteooriale. Selle järgi aeg on ruumi lahutamatu osa. Seetõttu oleks korrektsem näiteks oma tuba käsitleda neljamõõtmelise aegruumina, mis ei koosne sirgetest seinadest. Põranda ligidal möödub aeg aeglasemalt. Seda Einsteini ennustust on demonstreeritud väga täpsete kellade abil isegi mõne sentimeetrise kõrgusevahe puhul.

Narivoodi alumisel asemel magaja saab seega natukene kauem magada. Vahe pole küll tajutav, ent näiteks kahe venna narivoodiga toas võib see olla põhimõtte küsimus. Arvatavasti võtab vanem vend endale alumise aseme. Seal vananeb ta aga aeglasemalt ja seetõttu on ülalpool maganud noorem vend lõpuks temast vanem.

Alternatiivse arusaama esindajad väidavad, et aeg ja see, mida keegi tajub aja vooluna, on meie taju konstruktsioon. See tärkab meie tajus kaootilise ning keerulise maailma mõjul selles toimuva mõistmiseks ja arvukate kogemuste organiseerimiseks. Mõnes kvantmehaanika tõlgenduses pakutakse samuti, et aeg ei pruugi eksisteerida.

Üllataval kombel pole sellel olulisel teemal jõutud praeguseks ühise arusaamani. Tavainimesele võib tunduda taoline vastasseis ajaraiskamisena. Ta on harjunud kella vaatama. Selle osutid kõnelevad aja liikumisest, mis on pelk kirjeldav lause. Võib-olla on aga aeg kuidagi seotud just meie kõnelemisega ehk sellega, kuidas koostame lauseid.

Ütleme siis, et viimasel ajal on enamik inimesi kuulnud midagi populaarsetest tehisintellekti rakendustest nagu ChatGPT, mille aluseks on suured keelemudelid. Inimesele omase teksti mõistmiseks ja koostamiseks loodud mudeleid õpetatakse massiivsete tekstikogudega. Selle tulemusel omandavad nad sõnade ja isegi silpide vaheliste nähtamatute seoste võrgustiku saladusi ning kasutavad seda teksti loomiseks, tõlkimiseks, pikematest tekstidest kokkuvõtete tegemiseks ja inimeste küsimustele vastamiseks.

Päris kindlalt ei koosta masin teksti inimesele omasel moel, isegi kui tulemuse sõnaline koosseis on inimesest eristamatu. Järelikult avastab TI sõnade ja silpide vahelisi seoseid, mida inimene ei taju ning millega ei oska arvestada. Sellele viitab omal moel asjaolu, et masina loodud sisu võib tunduda kohati inimeste jaoks rumalana. Mõnikord leiab sellest samas geniaalsusvälgatusi, mille peale inimene ise pole tulnud.

Seoses aja käsitlust puudutava filosoofilise vaidlusega võib tekstikoostamist uurinud TI lisada arutellu uut ainest. Nimelt rajaneb peaaegu kogu teksti koostamisega seotud tähelepanu järgmise silbi ja sõna leidmisele. Analoogselt toimib kõnelev või kirja kirjutav inimene, liikudes mõtete väljendamisel ajas edasi. Masin tegutseb teistmoodi, püüdes oma mudelis avastatud seoste ja statistiliste kaalude põhjal järjestada iga järgmise sõna või isegi sõnas oleva silbi.

Tulemused on rabavalt head. Kui masin mõistab aga meie kõnemustrite saladusi, miks mitte koostada teksti tagurpidi? Isegi kui mõnes kultuuris kirjutatakse paremalt vasakule, ei alusta ükski inimene kirjutamist viimasest sõnast, rääkimata viimase sõna viimasest silbist, lisades siis ettepoole lauseloogikat kujundavad eespool asuvaid sõnu.

Hiljuti avaldatud teadustöös uuriti, kas populaarsed vestlusrobotid oskavad koostada lauseid nii, et püüavad oma algoritmilise intellektiga aimata, millised sõnad sobiksid lauses ettepoole. Juhul kui nad toimetaksid ajast sõltumatutes loogikaskeemides, ei tohiks olla vahet, mis suunas lauseid koostada. Uuringust selgus, et TI tegi tagurpidi lausete koostamisel võrreldes normaalseks peetud suunaga oluliselt rohkem vigu. Erinevus polnud suur, aga esines süstemaatiliselt kõigis uuritud keeleruumides.

Teadlased peavad inimestega samas suunas ehk ajateljel edasi kulgevate lausete koostamise põhjuseks inimeste tekstides peituvaid aja suunaga arvestavaid varjatud keelestruktuure. Nad pakuvad, et selline keeles avastatud omadus osutab inimese agentsusele. Agentsusega peetakse silmas tegelast, kellel või millel on võime teadvustada tulevikku ning omada selle mõjutamiseks tahet ja vähemalt osalist pädevust. Tehtud avastuse potentsiaaliga seoses pakkusid teadlased, et keeles peituvat aja suunda võiks kasutada näiteks kosmilistes signaalides intellekti tuvastamiseks.

Ühtlasi võib asuda varasemalt tehtud oletuse taha, et inimesele on omane tajuda aega võib-olla just tänu loova sõnakasutuse kaudu. Paraku jääb sellega ikkagi vastamata küsimus, kas aeg ise eksisteerib objektiivselt või subjektiivse vajadusena.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".