Ulmekirjanik Philip K. Dicki 1968. aastal avaldatud jutustuse "Kas androidid unistavad elektrilammastest?" keskne teema on päris inimeste ja tehisolendite ehk replikantide eristamine. Tehnilise arengu tulemusel on jõudnud planeet novellis ajajärku, milles inimest matkivate tehisolenditega maailmas on tungiv vajadus tõestada oma inimeseks olemist. Piirid inimeste ja replikantide vahel on vähemalt silmaga eristamatud. Lugu keerleb ümber pearahaküti Rick Deckardi, kes peab tuvastama ja kõrvaldama töökolooniatest põgenenud inimeste keskele varjuvaid replikante.

Kirjanik pakkus eristamise meetodiks rea kehalisi teste, mille kõrval said loo keskseks pingeallikaks paar empaatiatesti. Nende käigus kontrollitakse, kuidas subjekt reageerib emotsionaalsetele olukordadele ja küsimustele. Seda ilmsemalt pakub autor sama testi ka lugejale, ärgitades meid mõtisklema, milles inimese isiksus üleüldse seisneb ja kuidas tõestada inimlikkust. Jutustus on aluseks filmile "Blade Runner". Meid puudutab lugu nii palju, et sündmused leiavad aset aastal 2021.

Kõrvaltvaataja meelelahutamiseks seatakse Rick Deckard emotsionaalselt pingelisse olustikku. Ta peab ellu jätma psühhopaadist inimesi ja hukkama armastusväärseid ehk armumiseks loodud replikante. Tänapäeval elaval lugejal või filmi vaatajal võib meelelahutuslik meeleolu üle minna, kuuldes, et ka päris maailmas on paras aeg luua test, mis võimaldaks eristada üle terve ilma inimest teda simuleerivast tehnoloogiast. Olemas on isegi esialgne idee, kuidas inimesi tuvastada.

Põhjus inimese tuvastamiseks on enam-vähem sama, mis Philip K. Dicki kirjeldatud loos. Tehisintellekt võib esineda inimesena ise seda olemata. Sellega avaneb valik uudseid ohte, pettusi ja pettumusi, sealhulgas identiteedivargusi, inimeste vaba tahtega manipuleerimisi kuni armumiseni mitte-inimesse. Oluline on just inimeseks olemise tuvastamine, mitte konkreetse kodaniku identifitseerimine.

Idee taga pole järgmine ulmekirjanik, vaid kümnete maailmas juhtival kohal asuvate ettevõtete ja ülikoolide esindajad. Mainida võib OpenAI-d, Microsofti, Harvardi ja Oxfordi ülikooli jne. Kokku üle 30 autoriga ideekirjelduses tõdetakse, et pettust on seni peetud kahetsusväärseks, kuid möödapääsmatuks kuluks, et kaitsta interneti kasutajate privaatsust ja tagada samas piiramatu juurdepääs teabele.

Paraku on tehisintellekti tõttu muutunud tasakaal kuritegevust soosivas suunas. Seetõttu on käes aeg üle vaadata senine suhtumine pahatahtlike osalejate hüppeliselt kasvanud suutlikkusele luua sisu, mis on eristamatu inimese loodust. Selle tegevuse hind muutub ainult odavamaks ja kättesaadavamaks, märgitakse ideed tutvustavas arutluskäigus.

Kasvava väljakutse lahendamiseks pakutakse avalikule kaalumisele krüptograafiliselt autenditud inimese isiksuse digitaalsed mandaadid, millega kinnitatakse, et tegemist on seaduslike inimestega. Inimesest autorluse tõendamise vajadus tuleb välja näiteks inforuumi välja pandud materjalide puhul. Autor ise võib jääda anonüümseks, sest vähemalt pakutud idees ei seostata inimese tunnust konkreetse indiviidiga.

Samas tunnistatakse, et seaduslikel põhjustel võidakse inimese tõendi väljastaja kaudu tuvastada ka selle omanik, kuigi lisaks seaduslikele mehhanismidele ei kaitse ainulaadne inimese tunnusmärk kedagi kaudsete tuvastamise meetodite eest. Tegelikult tehakse seda juba pikemat aega erinevate veebiteenuste külastajatega nende poolt maha jäetud digitaalse prügi põhjal. Probleem on pika ajalooga ja jäetakse selle pürgimustes puutumata. Eesmärk on tagada, et mõni kurjategija ei saaks sundida tehnilist intellekti esinema inimesena. Tuksuva südamega autorlust saab kontrollida ise või palgates Rick Deckardi.

Tegemist on ideega ja sooviga äratada reaalsele ohule rohkem mõtlema. Ettepanek toob avalikku teadvusesse, et maailm kui organisatsioon ja selle liikmed pole valmistunud ajaks, kus tehisintellektil töötavad agendid, sealhulgas pahatahtlike osapoolte käes olevad tehisintellektid, anastavad kõigi jaoks olulises inforuumis endale kontrollimatult suure osa.

Kujundame ise maailma ja lisame sinna seni olematut, millega kaasnevatele väljakutsetele puudub kogemustele rajanev tarkus. Seda asendavad vanad instinktid, nagu idee kanda kaasas inimese passi. Väljakutse on tõsine ning reaalne. Samas peab arvestama, et ka lahendus on seni olematu, millega kaasnevad omad ainulaadsed probleemid. Näiteks tohib ühel inimesel olla üks inimese mandaat ja selle väljastaja peaks olema aus ja riikidest sõltumatu.

See on inimeste endi eripäradega arvestades võimatu. Kui mandaate väljastavad aga riigid, võivad nad eirata ebameeldivate inimeste või riikide alamate inimsust jne. Lühidalt, teineteisega arvestatavat inimsust empaatiatestidega enam ei tuvastaks.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".