Ehkki teatud erakondade valijate lahkhelide märkamiseks ei pea olema politoloog, annab polariseerumise ulatust mõõta ka teaduslikumalt. Reiljan on kogunud afektiivse polariseerituse kohta Eestis andmeid alates 2019. aastast. Piltlikult uuritakse selleks inimestelt, mida arvaks nad sellest, kui nende laps abielluks EKRE toetajaga või nende kõrvale koliks elama sotside valijad.

"Tänu andmekogumisele saab panna selle (polariseerituse) ka laiemasse konteksti ning seda reaalselt võrrelda ja mõõta. Ameerikas on seda teemat palju uuritud. Tegelikult EKRE ja Reformierakonna valijad on omavahel suuremas antipaatias kui Ameerikas demokraatide ja vabariiklaste valijad. Seal peetakse seda polariseerituse taset vägagi murettekitavaks. See on võib-olla alarmeeriv näitaja," sõnas Reiljan saates "Tähelepanu! Tegemist on teadusega".

Teadur nentis, et afektiivse polariseerituse kasv on olnud väga jõuline eeskätt läänemaailmas. Eriti terav on see parempopulistide ja liberaalsete peavooluerakondade vahel. "Keskne põhjusena vastanduvad need erakonnad moraali ja väärtustega seotud teemadel, nagu samasooliste abielu, abordiõigus, suhtumine immigrantidesse, ökoloogilised teemad jne. Need teemad puudutavad seda, mis on inimese jaoks moraalselt õige või vale, mistõttu on seal väga raske kompromissi leida," tõdes Reiljan.

See omakorda muudab raskemaks kompromisside leidmise teistes valdkondades, isegi kui näiteks majandusküsimustes oleks kesktee leidmine ja riigi suuna üle arutlemine hõlpsam. "Palju mängib rolli ka poliitikute, eriti tipp-poliitikute käitumine. Neil on võimalik neid eksisteerivaid lõhesid mõneti kokku tõmmata või oma tegevusega neid laiendada. Sealt võib otsida polariseerituse kasvu põhjuseid," lisas teadur.

Afektiivse polariseerituse kasvul võib olla omakorda tõsised tagajärjed. Näiteks on võimalik Reiljani sõnul näha USA-s märke partismist, tuues analoogi rassismiga. Praktikas tähendab see, et ka poliitikavälistes olukordades võidakse inimest diskrimineerida pelgalt seetõttu, et ta toetab n-ö valet erakonda.

"Põhimõtteliselt võib see viia ühiskonna segregeerumiseni poliitilistel alustel. Inimesed, kes toetavad erinevaid erakondi, maailmavaateid, ei taha enam omavahel suhelda ja mingil määral koostööd teha. Selline partism eksisteerib tegelikult ka Eestis," nentis Reiljan. Positiivsena võib tõusta selle tulemusel valimisaktiivsus, mida on juba ka Eestis märgatud. Teisalt taluvad valijad kergemalt demokraatianormide painutamist.

See ei tähenda teaduri sõnul, et afektiivset polariseerumist peaks üritama ühiskonnast täielikult välja juurida. Kõigi inimeste suhtumine kõikidesse erakondadesse ei pea ega tohikski olla ühesugune või neutraalne. "Küll aga on tähtis, et vihkamine ei paisuks nii suureks, et see viib kaaskodanike diskrimineerimise ja demokraatia nõrgenemiseni. Läbi nende andmete, millega ma töötan, on võimalik ühiskondlikku temperatuuri mõõta ja loodetavasti selliseid ohtlikke arenguid ennetada," sõnas Andres Reiljan.