X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Ilumeelt häkkiv tehisaru sunnib kunstiharidust ümber mõtestama

Foto: ☰☵ Michele M. F./ CC BY-SA 2.0 Deed

Kui tehisaru kulutab inimeste ilumeelt ja kujutlusvõimet kõditava teose loomiseks sekundi, hakkavad tunduma inimkunstnike aastaid kestnud õpingud, töö ja selle viljad jaburana, vahendab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port hiina dissidentkunstniku Ai Weiwei sõnu.

Üks põnevamaid loominguga seotud nähtuseid on inspiratsioon: tabamatu, sageli ettearvamatu ja kunstilist protsessi juhtiv jõud, mis on samal ajal intiimselt isiklik ja avalik. Kunst sünnib inimeses ja seda seostatakse inimeseks olemisega. Protsessi tulemuslikkust kinnitatakse läbi teiste inimeste.

Inspiratsiooni puhul räägitakse sageli ka midagi tegema ajendavast loomingulisest sädemest. Näiliselt ei millestki tärkavat, saladusliku algusega nähtust seostatakse mõnikord hingepiina või hoopiski ekstaasiga, erinevate aju torkivate toimeainete või muusade mõjutustega. Mõnikord juhtub see üksi olles, teinekord ilmneb suheldes, teiste loomingut kogedes või ka niisama juhuslikult midagi paberile või lõuendile tekitades, et seejärel hoogustudes vaadata, mida teha ja mis sünnib.

Juhusliku algega loomeprotsessi võib ju nimetada ajuvabaks, ebaintelligentseks ja teadvusetuks. Kolm omadust ei tee tulemust sugugi halvaks, kuid tõstatavad küsimuse inimese panusest ja selle erakordsusest. Näiteks võib kogeda seda Jackson Pollocki maalide puhul, mis sündisid, tilgutades värve maas lebava lõuend kohal. Juhuslikkust sisaldava protsessi kiuste hinnatakse Pollockit kui kunstnikku. Tema värvipritsmeid täis abstraktseid ekspressionistlike teoseid peetakse inimese loominguks. Seejuures oli tema meetodis juhus eesmärgiks. Pollockit huvitas sürrealistlik teadvuseta navigeerimine ja Jungi sümboolika.

Analüütilise psühholoogia rajaja Carl Jungi järgi peaks reaalses elus esinevad abstraktsed keelelised või visuaalsed kujundid reetma midagi varjatut ja tundmatut. Midagi, millel on inimese teadvusega vaid osaline, heal juhul spirituaalne seos, kuid sellest hoolimata ei suuda kellegi teadvus neid sümboleid kunagi täielikult mõista. Midagi sarnast taotles ka Jackson Pollock, tegutsedes näiliselt juhuslikult, aga luues keerukaid, inimesi arusaamatult köitvad visuaalseid maastike.

Kes soovib juhusest algavaid maailma tunnetamise protsesse järele proovida, võib pritsida paberilehele värvi, sellele tekkinud pleki kohalt paberi pooleks murda ja kaks lehe poolt korraks kokku vajutada, mille tulemusel sünnib sümmeetriline abstraktse kujutis. Seejärel tuleks püüda mõtestada, milliseid tähendusi tekkinud kujund sisaldab. Psühholoogias tuntakse sellist tindilaikude tõlgendamise analüüsi Rorschachi testina.

Tõlgenduse all on tindipleki tõlgendaja psühholoogiline analüüs. Tõlgenduste tõlgendamist peetakse Rorschachi testi nõrkuseks. Nõnda suhtutakse selle kasulikkusesse kriitiliselt ja soovitatakse võtta testi rohkem seltskondliku mänguna. Samas on see test leidnud mõningast teaduslikku toetust skisofreenia diagnoosimisel ning intelligentsuse ja mõtlemishäirete kliinilisel hindamisel.

Intellekti kaasava, et samas ajuvaba abstraktse sõnalise või visuaalse sümbolismi maailmas ei pääse mööda kunstniku rolli proovivast tehisintellektist. Mugava pinnapealsusega oleks lihtne omistada inimesele jumalikul või muul inimesele ainuomasel moel hingestatud originaalsust. Kuigi tõendid nendest müütilistest eelistest puuduvad, on neid lihtne välja mõtelda.

Samas suudab ka TI luua keerukaid ja esteetiliselt meeldivaid kompositsioone. Needki võivad esmapilgul tunduda juhuslikud või kaootilised, ent põhjustavad sarnaselt Jackson Pollocki loomingule, inimestest vaatajates korduvalt mõjusaid elamusi.

Juhuslikkuse roll kunstis seab kahtluse alla traditsioonilised arusaamad pelgalt inimesele kuuluvast kunstilisest kavatsusest ja kompositsioonist. Generatiivsetele mudelitele rajanevad TI algoritmid töötavad samuti juhuslikkusega, millest filtreerivad välja midagi inimestele sobivat. TI kasutab tunnete asemel intellekti, mida rakendades õpib pakkuma inimestele seda, mis neile meeldib. Tehislik intellekt õpib rahuldama inimeste tunnete kogemist läbi loogika ja ilma tunneteta, samas kui inimesest kunstnik kombineerib loomeprotsessis intellekti tunnetega.

Tulemuseks võib olla kombinatsioon jackson-pollock'likke värvipritsmeid, mis võivad kajastada inimesele liikumist või jung'ilkult salapärast sümboolikat. Sarnaselt inimkunstnikule võib TI katsetada aga spontaansete pintslitõmmete või kompositsioonielementidega, mille tulemuseks võivad olla silmatorkavalt ainulaadsed ja loomingulised kunstiteosed, seades kahtluse alla meie senise arusaama autorlusest ja loovusest.

Võib-olla on teatud inimesest kunstnike aeg lõpukorral? Sellise enese- või valdkonnakriitilise mõtte pakkus just äsja Ai Weiwei. Hiina dissidentkunstnik märkis, et kunst, mida saab tehisintellekti abil kergesti järgi teha, on inimese puhul mõttetu. Ta pidas silmas, et kui tehisintellekt kulutab samasuguse teose tegemiseks sekundi, on inimesest kunstniku õpingud, töö ja selle viljad sama jaburad. Isegi sellised kuulsused nagu Pablo Picasso või Henri Matisse oleks pidanud tänapäeval elades oma kunstilise lähenemisviisi ümber mõtlema või kunstniku ametist loobuma, pakkus dissidentlik kunstnik.

Ai WeiWei on oma konfliktset saatust õigustanud missiooniga esitada ebamugavaid küsimusi, mitte masseerida võimsaid ega panna neid end mõnusalt tundma. Nüüd paistab, et järgmisena püüab ta tekitada ebamugavust miljonites kunstnikes. Hiinlane kavatseb järgmise kunstiteose luua koostöös tehisintellektiga.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Portaal"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: