Süvenev inimpõlgus räsib mõistust ja töökohti
Juba enne koroonapandeemiat süvenenud inimpõlgus sai viimastel aastatel veelgi tuult tiibadesse. Nõnda pole ime, kui aegamööda muutuvad vastikuks ka nii maailm tervikuna kui ka selles elavad inimesed ja loomad, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Harvardi Ülikooli politoloog Robert Putnam märkis raamatus "Bowling Alone", et 1970. aastatest kuni 1990. aastate lõpuni vähenes ameeriklaste seas kodus sõprade võõrustamine umbes 15 korralt aastas vaid kaheksani. Praegu võib tunduda mõnele isegi kaheksa korda liiast. Vaikselt harjutakse olema üha rohkem omaette.
Tekkimas on nõiaring. Üksildus muudab inimesi. Eraldatuse tunne võib mõnikord muutuda pahameeleks, eriti kui oma üksi olemist tajutakse ühiskonna või konkreetsete rühmade hooletuse või sihiliku tõrjumisena. Need tunded võivad kombineeruda järgmisteks moonutusteks, kui mõtlemismustrid muutuvad aina negatiivsemaks ja kallutatuks. Oletades, et teised tõrjuvad neid tahtlikult või saavad neist valesti aru, äratab viha ning põlgust. Teistesse hakatakse suhtuma kriitilisemalt ja neid peetakse vähem usaldusväärseteks.
Viha ja selle väljendamine võivad olla üksilduse valuga toimetulemise kaitsemehhanismid. Lihtsam on vihastada, kui tunda end haavatu või haavatavana. Eriti kui vihkamine võib pakkuda ka tunnet, et nemad valitsevad olukorda. Inimpõlgust võib põhjustada ka puudujääk sotsiaalsetes oskustes. Ebamugavad või kehva tunnet põhjustavad sotsiaalsed olukorrad süvendavad isolatsiooni ja vaenulikkust. Selline meelelaad soodustab veelgi suuremat isolatsiooni.
Pole siis ime, miks Hanna Arendt märkis juba eelmise maailmasõja järel, et diktatuur kultiveerib üksildust. Vihased indiviidid peavad ühiskonnaliikmete üle valvet, mille tõttu on kõik võimalikult sõnakuulelikud ja harrastavad enesetsensuuri.
Inimlikkus ei tohi alla anda ning sellele teemale peab lähenema tundlikult ja mõistvalt. Sugugi mitte kõigis üksildust kogevates inimestes ei tärka teiste vastu suunatud viha. Sellised tunded võivad olla hoopiski märk sügavamast emotsionaalsest stressist. Stressi põhjustajatest pole uuemal ajal puudust.
Paistab, et üksildus kultiveerib lisaks inimeste põlgusele ka biofoobiat: vastumeelsust, hirme ja vastikust looduses viibimise ja muu elevaga kohtumise suhtes. Mõnes olukorras on see isegi kasulik. Näiteks suhtumises haiguseid tekitavatesse mikroorganismidesse.
Koroona pööras ka selle vähese positiivse üle võlli, ajades inimesed esmalt isolatsiooni üksildusse ning seejärel kartma inimesi ja nähtamatut loodust. Nakkushaiguse kõrval suurendab biofoobiat ja eriti putukahirme jätkuv linnastumine. Nelja seina vahel kulgeva elustiiliga vähenevad kokkupuuted ja kogemus teiste eluvormidega koos olemisest. Lõpuks muutuvad sarnaselt teiste inimestega hoiakud negatiivseteks ka looduses viibimise vastu.
Mõiste "täiuslik torm" viitab olukorrale, milles asjaolude haruldane kombinatsioon muudab seisu veelgi raskemaks ja see võib lõppeda erakordselt halva või katastroofilise tulemusega. Enamasti on selleks mitme iseseisva teguri või jõudude kombinatsioon, mis pahatihti pole kellegi kontrolli all.
Üksilduse, sellega kaasneva misantroopia ja biofoobia koosmõjuga võib omakorda asuda resoneerima kaugtöö. Esialgse šoki järel paistab, et kaugtöö levik on saavutamas tasakaaluseisundit. USA-s on koduste tööpäevade osakaal sel aastal olnud suhteliselt muutumatult 28 protsenti. Seda on neli korda rohkem võrreldes pandeemiaeelse seitsme protsendiga. Sel aastal langes kümnes suurimas USA linnapiirkonnas kontorite täitumus ligikaudu protsendini.
Tööandjale meeldivad väiksemad bürookulud ja töövõtjad eelistavad kaugtööd umbes kaheksaprotsendise palgatõusu vääriliseks. St kodus töötamine ollakse valmis vahetama nii palju väiksema palga vastu. See tundub igati loogilisena tööle sõitmise aega ja materiaalset kulu arvestades.
Oodake veel ära, kuidas reageeritakse värskele teadusuuringule, milles leiti, et üle poole tunni kestev töölesõit suurendab depressiooniriski. Võrreldes vähem kui 30 minutit kestva teekonnaga ilmnes pikema kestvusega töölesõiduga selgelt depressiivsete sümptomite esinemine, eriti 40–49-aastastel meestel ja 20–29-aastastel naistel. Antud uuring pärines Lõuna-Koreast ja rajanes 23 415 vanuses 20–59-aastase palgatöötaja andmetel.
Pannes kõik need iseseisvad ilmingud kokku, oleks isegi imelik, kui keegi kutsub sind külla. Sina ise pole ju ammu kedagi võõrustanud. Maailm, selle inimesed, loodus ja loomad on ju kõik vastikud. Hea vähemalt, et kodust saab hääletada poliitikute poolt, kes sellega nõustuvad.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Portaal"