Kohustusliku kirjandusallika läbilugemise järel peavad õpilased kirjandustunnis koostama eeskuju põhjal oma loo. Õpetaja innustab lapsi keskenduma lubadusega, et neid ootab kirjutamise järel väike üllatus. Kui kirjandid on kokku kogutud, vaatab õpetaja kella ja seejärel ukse poole. Sealt ilmub mõne hetke pärast klassi kohustusliku lugemismaterjali autor.

Külaline avab portfelli, millest ilmub suur kommikott, mis saadetakse ringi käima. Saadetuna kommipaberite krabinast kulgeb sõbralik vestlus, mille käigus loetakse ette juhuslikult valituna mõned värsked tööd. Kirjanik tunnustab lugude autoreid. Õdusas meeleolus aeg seiskub ja vestlus jätkuks, kui seda ei katkestaks vahetunni saabumist kuulutav kellahelin.

Oletagem aga, et kirjaniku tööd, õigemini, kõiki tema töid luges tehisintellekt ja sepitses seejärel jätkuloo tema kõige värskemale raamatule. Mis saab kommidest? Kas õdus meeleolu kordub?

Ilmselt mitte. Lastele lubatakse autori pealt õppida ning tema stiili ja lugu matkida. Tehisintellekti puhul ollakse ootamatult kitsimad. Millisel määral võib tehnilisema õppimise puhul olla tegemist seaduse rikkumisega, pole veel selge. Kevadisest ChatGPT väljakuulutamisest polnud möödunud aga veel poolt aastatki, kui USA kohtutesse esitati palju kaebusi, milles süüdistati tehisintellekti arendavaid ettevõtteid autoriõigusega kaitstud loomingu loata kasutamises. Ometi tegid nemad sedasama, mis on lubatud kõigile ja isegi koolis kohustuseks tehtud.

Varem on sealsesse ülemkohtusse jõudnud kaks kaasust, milles küsiti kõrgeima instantsi seisukohta loomingu õiglase kasutamise lubamise piiride ulatusele. Teatud tingimustel, nagu kriitika, kommenteerimine, õppematerjal või teadustöö, võib autoriõigusega kaitstud materjale kasutada autoriõiguse omaniku luba küsimata.

USA kirjanikke esindav kogu oli kohtule esitanud Google'i otsinguteenusesse kopeeritud originaalmaterjali lubatavuse küsimuse. Kohus andis õiguse Google'ile, kuna teenus tegi tekstide sisu kättesaadavaks vaid otsingu jaoks. Teises juhtumis vaeti ühe popkunstniku fotograafilise kompositsiooni osana esitatud teise popkunstniku Andy Warholi teose osa kaasamise õiguspärasust. Selles vaides anti õigus kaebajatele, põhjendusega, et mõlemad kunstnikud osalesid kaubandusliku loomingu protsessis ja see ei ole õiglase kasutamise juhtum.

Muu hulgas on OpenAI vastu esitatud süüdistajate seas "Troonide mängu" autor George Martin, kellele panid loo jätku kannatamatult oodanud fännid pahaks liiga aeglast kirjutamist. Seepeale kasutasid mõned leidlikumad fännid uut loomingulist tööriista omaalgatusliku lisaloo kirjutamiseks. Tulemus oli liiga hea, et seda eirata. Autori esmane üllatus muutus pahameeleks ja ta ühines kohtule esitatud avaldusega.

Kaebusele allakirjutanute seas on ka kirjanikke, kes väidavad, et tehisintellekt oskas kirjeldada nende loomingu tegelasi üksikasjalikumalt, kui oleks olnud see võimalik avalikus inforuumis saada olevate andmete põhjal. Järelikult pidi see õppima originaalmaterjalilt, autorilt luba küsimata ja tema omandi kasutamist kompenseerimata. Selline loomingu tarbimine polevat õiglase kasutuse juhtum.

Sellega seoses levib kuuldus, et kirjaliku originaalmaterjali allikaks pole osutunud poest ostetud raamatud. Väidetavalt on masinaid õpetatud üleilmsete piraatlikul viisil hangitud e-raamatute, teadusartiklite ja ajakirjade andmebaaside abiga. Mainitud teksti allikad on omajagu avalik saladus, mille kaudu saab kiire ligipääsu miljonitele raamatutele ja tekstidele. Asjaolu lisab pingestuvale olukorrale veel juriidilist vürtsi.

Loodetud, kuid saamata jäänud sissetuleku kõrval põhjustab kirjanikele lisamuret teadmatus kirjaniku töö tuleviku ja oma loomingu kontrolli üle. "Troonide mängu" tehisliku jätkuosa näide toob esile küsimuse, kui palju saab algupärase teksti autor kontrollida oma toodangut ja intellektuaalset omandit. Teisalt võib küsida, kui kaugele ulatub sõnasepa õigus nimetada nende sõnalist kompositsiooni enda, mitte keele omanikust rahva ühiseks loominguliseks lõuendiks, millele on kõigile tagatud vaba juurdepääs.

Tehisintellekt küsib, kas ka sellele laienevad niinimetatud rahvalikud õigused. Värske seisuga ja USA föderaalkohtu otsuse näitel tehisintellektile loomingu omaniku kaitse ei laiene. Sellest järeldub varem toodud Andy Warholi kaasuse põhjal, et tehisintellekt ei saa osaleda omaniku rollis loominguga kauplemises. See meenutab pigem tuult, mis puhub aianurka kokku hunniku sõnu või pildielemente, mis võib kellelegi meenutada Andy Warholi stiliseeritud supikonservi või "Troonide mängu" tegelaskuju.

Omaette põnevaks ja paljudesse teadmatuse suundadesse uksi avavaks aineseks on küsimus tehisintellektile agentsuse laienemisest. Ehk kas tehisintellektile omistatakse võime omada teadlikku kontrolli oma tegude ja nende tagajärgede üle? Laste puhul kirjanik vist ohtu ei näinud ja jagas kommi. Tehisintellekti kohates liiguvad paljud tindised sõrmed kabuuri poole.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".