Kujutagem ette näidet, milles üks inimene tirib suurt kivi, panustades 100 protsenti oma töövõimest. Mis juhtub, kui talle tuleb appi kaaslane? Kas nüüd annavad endast mõlemad 100 protsenti? Nii tehes saaks ju tööga kiiremini ühele poole, mis oleks mõlemale kasulik. Eksperimentidega on näidatud, et kahekesi ei pinguta kumbki enam oma võimete piiril, vaid panustab umbes 95 protsenti. Juhul kui liitub kolmas abiline, pingutab igaüks keskmiselt 85 protsenti oma maksimaalsetest võimetest.

Väheneva pingutuse põhjuseks on inimeste psühholoogia. Teeks seda robotid, oleks summaarne pingutus 3x100 protsenti. Erinevate tugevuste ja kompetentsidega inimeste ühendamine meeskonda võib päädida sotsiaalse looderdamisega. Nii nimetatakse nähtust milles individuaalne panustamine väheneb oletuse tõttu, et teised on võimelised ülesandega toime tulema ilma nende täieliku panuseta.

Mõnikord võib rühmaprojekt isegi seiskuda. Alustuseks vähendab igaüks varjatult oma panust, mille tõttu protsess aeglustub. Sellest järeldatakse, et teised ei pinguta, mis demotiveerib inimesi panustama veelgi vähem. Sama mõte külastab rühma kõiki liikmeid ja ühiselt hoitud allegooriline vaas kukub põrandale puruks. Sellele järgneb sõrmedega vehkiv süüdistamise laine.

Nagu öeldud, robotid nii ei mõtle. Nemad panustavad oma võimete potentsiaali täies mahus. Vastamata on küsimus, mis juhtub, kui rühm koosneb inimestest ja robotitest.

Berliini Tehnikaülikooli teadlased otsustasid nähtust uurida. Eksperimenti kaasati 42 inimest, kelle ülesanne oli otsida 90 minuti jooksul elektroonikakomponentidega trükiplaatidelt tööstuslikke defekte. Nad kasutasid trükiplaatidest tehtud pilte, mis olid udused, aga hiirega liikudes sai vastava osa muuta selgeks ja teravaks. Meetod võimaldas teadlastel jälgida, kuidas ja kui palju tegid osalejad trükiplaadi kontrollimisel reaalset tööd.

Teadlased lõid kaks rühma, milles poolte inspektsiooni töö rajanes varem juba roboti kontrollitud trükiplaadi piltidel. Inimestel puudus otsene kontakt robotiga, aga nad nägid ja kuulsid robotit seda sama ülesannet sooritamas. Seega otsisid teadlased vastust, kas juba korra roboti tehtud tööd korrates pingutatakse vähem, vastavalt inimeste seas levinud sotsiaalse viilimise fenomenile. Kontrollrühmaks olid vaatlusalused, kes pidid sama ülesannet üksi tegema.

Esialgu robotiga kahasse ja omaette trükiplaate kontrollivate rühmade tööpanuses erisusi ei ilmnenud. Mõlemas rühmas kulutati plaadi kontrollimisele sama palju aega ja liiguti kokku sama suurel alal. Teadlased palusid kõigil osalejatel hinnata oma tööd ja seda, kui vastutustundlikult nad ülesande täitmisel end tundsid ning kui suureks pidasid tehtud pingutust. Nendestki mõõdikutest ei ilmnenud olulisi erinevusi. Sestap võiks järeldada, et robotiga paaris tööd tehes ei hakka inimesed vaeva kokku hoidma ega tööpanust optimeerima. See on viisakam sõnaline vorm sotsiaalsele viilimisele.

Õnneks suutis teadlasrühm sama nähtust vältida ja pingutas andmete analüüsi nimel veel edasi. Üksikasju uurides märgati, et robotiga paaris olnud indiviidide seas esines rohkem vigu just töö hilisemas faasis. Inimestele hakkas selginema roboti töö kvaliteet, mis tuvastas suuresti samad vead, mida nemadki leidsid. Järgnev lohakus polnud tahtlik, sest väidetavalt uskusid nad siiralt, et pingutasid kogu eksperimendi ajal oma võimete piiril. Ent alateadvus, mida mõnikord ka nähtamatuks deemoniks kutsutakse, muutis tajuprotsesse pimedamaks.

Paljud on ilmselt ka ise tuttavad olukorraga, mida jälgid, aga ei näe. Nägemisega tegelev aju toimetab autonoomselt ega anna kõigist otsustest teadvusele aru. Selle uuringu korraldanud teadlased peavad sellist arengut potentsiaalseks riskiks, kui endast tõhusamaks arvatava masinast partneriga pelgalt 1,5-tunnise koostöö jooksul süveneb inimese töös vigade arv. Seejuures nad ise seda ei hooma. Ilmselt hoomab seda tööandja, kes võib otsustada palgata inimese asemele teise roboti.

Selle uuringu puudusteks on laboratoorsed tingimused ja suhteliselt kaudne koostöövorm. Lähiajal tehakse kindlasti lisauuringuid, et olla teaduslike väidete esitamisel varustatud piisava hulga tõenditega. Samas võib pikema aja jooksul kogunenud inimest iseloomustavate tähelepanekute põhjal uskuda, et robotitega temast sotsiaalse viilimise fenomeni eemal ei hoia.

Ilmselt kasvab masinliku konkurentsi tõttu inimestelt eeldava töö koormus ja ta väsib veelgi rohkem. Siis kehtib vanasõna, et iga suletud silm ei maga ega iga avatud silm ei näe.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".