Ilmselt tegutseb iga inimene hommikul voodist tõustes robotlikus rutiinis, täites etteantud tegevusi. Juhul kui selles reas on mingil põhjusel tõrge ja midagi on valesti, väljutakse hetkeks robotirežiimist ja ollakse emotsionaalne inimene. Nii võib juhtuda veel mõned korrad, ent kui sama "jama" püsib, harjutakse sellegagi ja "robot" omandab uue rutiini.

Inimese võrdlust robotiga võib pidada ebatäpseks ja isegi halvustavaks, mistõttu toodud kirjeldust eelistatakse nimetada harjumuseks. Harjumus on erinevates olustikes avalduv rutiinne käitumine või rituaal. Mida kauem midagi korratakse, seda raskem on harjumusest loobuda. Põhjused asuvad pidevalt õppivas närvisüsteemis, mis talletab korduvad stiimulid mällu. Neid kasutades püüab aju optimeerida oma ennustusi ja järgmiseid samme.

Harjumused paistavad kõrvaltvaatajale robotlikena. Selles on terake tõtt, kuis inimene on ise end selliseks programmeerinud. Kõik on hästi, kui tegemist on hea harjumusega. Kes ei usu taolise programmi jõudu, proovigu lahti saada mõnest halvast harjumusest.

Viimasega seoses väärivad tähelepanu vajadus ja sõltuvus. Vajadus on tugev soov millegi järele. Märk varem mainitud mälust, mille suhtes oluline signaal nõrgeneb ja äratab ajus vastava igatseva tunde. See väljendub tihti automaatses tegevuses.

Näiteks süüakse sarnasel põhjusel endale märkamatult kartulikrõpsukott alati tühjaks isegi siis, kui teatakse, et see pole tervislik. Uue krõpsu võtmise automaatkäitumine tärkab enamasti alles pärast teatud hulga soolaste palakeste söömist. Siis kui ajus talletub heaolu põhjustanud seisund, aga suust ei saabu enam seda kinnitavat signaali.

Mõne suhupandava, sissehingatava või süstitava aine mõju kadumisel kaasneb teisi ebameeldivaid sümptome ja nende vaigistamisest kujuneb välja sõltuvus. Sõltuvused on harjumustest palju tugevamad ja võivad allutada inimese muud elulised kohustused ja vastutused sõltuvuse säilitamiseks, isegi kui see kahjustab tema heaolu. Tegemist on kroonilise haigusega, mis muudab inimese mõtlemismustreid, käitumist ja aju talitlusi.

Ainetest rääkides ei pea neid alati väljaspoolt organismi lisama. Sõltuvus rajaneb ajus asetleidvatel keemilistel protsessidel ehk sõltuvuseks vajalikud ained on seal juba olemas. Küsimus on nende kombinatsioonis ja kordumises. Seda saab esile kutsuda erinevate tegevustega, millega seoses võib rääkida sarnase lõpptulemi kui sõltuvuse erinevatest ilmingutest ehk sõltuvuse spektrist. Inimestel esineb mitmeid õpitud sõltuvusi, millest osa pärinevad headest eesmärkidest. Näiteks kehaline treenimine, millest võib kujuneda treeningsõltuvus. Ent miks mitte ka inimestega suhtlemine, näiteks nutitelefoni vahendusel?

Ühendkuningriigis, Surrey Ülikooli teadlaste läbiviidud uuringust kogutud andmetega püüti avada internetiga seotud sõltuvuste paleti nüansse. Teadlased toovad esile mõttelise rajajoone harjumusest sõltuvuseni, et eristada riski piiri asukoht.

Uuringus osalenutest umbes iga seitsmes inimene kuulus niinimetatud juhuslike kasutajate rühma. Nad kasutasid internetti peamiselt konkreetsete ülesannete täitmiseks ega jäänud sinna pikemalt aega veetma. Neil puudusid sõltuvuse tunnused.

Järgmiseks eristus umbes iga viies uuritav, kes kuulusid niinimetatud provisoorsete kasutajate rühma. Neid iseloomustas enesele märkamatult jääda veebis algselt plaanitust kauemaks, mistõttu jäeti majapidamistööd mõnevõrra hooletusse. Nad ise end internetisõltlaseks ei pidanud.

Järgmine viiendik said nimeks katsetajad. Ilmselt peeti silmas võrdlust narkootiliste ainete esmakasutajatega. Neil esinesid internetiühenduse puudumisel rahutuse ja meelehärmi ilmingud. Võrguga ühenduse taastumisel nende enesetunne paranes. Erinevalt kahest eelmisest rühmast olid nemad valmis proovima uusi rakendusi ja tehnoloogiaid teistest sagedamini.

Umbes iga kuues vaatluses osaleja paigutati rühma nimega sõltuvuse eitaja. Neid iseloomustasid veebikeskkonnas sõltuvuse kujunemine, sealhulgas luues uusi virtuaalseid suhteid ja samal ajal ignoreerides reaalse elu kohustusi. Nad ei tunnista, et kogevad ühenduse puudumisel ebamugavust. Nähtus kaasneb näiteks narkosõltuvusega, kui nõrgeneb negatiivne tagasiside, langeb tundlikkus kulude suhtes, kasvab taluvus valu ja kannatuste suhtes ning suureneb ootuse mitteadekvaatsus oodatava preemia osas.

Viimane viiendik tunnistas avalikult oma internetisõltuvust ja selle negatiivset mõju oma elule. Samas olid selle rühma liikmed uute rakenduste ja tehnoloogia kasutamisel kõige enesekindlamad. Ühtlasi viibisid nad võrgus kõige kauem.

Uuringust võib järeldada, et umbes kolmandik interneti kasutajatest suudavad end kontrollida, viiendik on teel sõltlaseks ja ligikaudselt 40 protsenti interneti kasutajatest on sõltlased. Huvitavat väljakutset kujutab see, kas avalikkus otsustab tunnistada, et tegemist on epideemiaga ja kes peaks seda sellisel juhul ravima. Võimalikele sõltlaste arvule mõeldes jääb see küsimus tõstatamata.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".