Piinlikkus on emotsioon, kehaline vihje käitumise kohandamiseks ja viimiseks vastavusse eeldatavate normidega. Tunne on osa eneseteadvustamisest, tabades end sotsiaalsete normide rikkuja ning teiste ees vigade tegija ja ebaadekvaatselt käituja rollis. Tundena on see kindlasti ebamugav. Samas on see oluline inimeste vahelise suhtlemise suunamisel ja sotsiaalse kooskõla hoidmisel.

Alati ei pea aga norme rikkuma ega tegema midagi valesti. Piinlikkust võib põhjustada ka teiste tähelepanu, avalik esinemine, vestlus ebamugavatel teemadel, komplimentide saamine, nalja subjektiks sattumine ning kultuurilised erinevused või eristuv välimus.

Pole sugugi harv juhus, kui piinlikkuse kogemus jääb inimest vaevama. Juhtunut võidakse kogeda identiteeti kujundava ja elumuutva sündmusena, mis võib areneda normaalset elu segavaks ja kurnavaks psüühikahäireks. Haavatud eneseväärikus võib areneda katagelofoobiaks ehk paaniliseks hirmuks sattuda naerualuseks. Foobia juured võivad peituda lapsepõlves, kui laps on emotsionaalselt tundlikum ning igasugune kokkupuude põhjendamatu kriitika või hukkamõistuga päädib haavatud psüühikas.

Inimese kui sotsiaalse looma keerulisest hingeelust kõneleb tema võime kogeda piinlikkust ka teiste inimeste tegutsemise tulemusel. Sellega seoses eristatakse kahte empaatia mõõdet. Empaatiline piinlikkus on võime jagada teise inimese piinlikkuse emotsionaalset kogemust, samas kui kognitiivne empaatia hõlmab teise inimese tunnete mõistmist ja hindamist. Esimesel juhul koged ka ise piinlikust. Teisel juhul saad aru, kui piinlik võib teisel olla.

Nagu sellest veel inimesele ei piisanud, lisas saatus või inimene ise endale veel ühe piinlikkuse põhjuse. Selleks on osutumas hingevalu, mis tekib piinlikku olukorda sattunud roboti nägemise peale. Jaapani teadlased Toyohashi tehnoloogiaülikoolist korraldasid nähtuse uurimiseks rea eksperimente. Teadlasi huvitas, kas inimesed on võimelised kogema empaatilist piinlikkust, nähes piinlikesse olukordadesse sattuvaid roboteid. Robotirikkas Jaapanis tekkis ilmselt kahtlus, et taoline inimesele mõneti ülekohtune reaktsioon võib lisanduda inimeste llu elutute masinate tegutsemise tulemusel.

Teadlased tegid uuringuid virtuaalses keskkonnas, milles nii inimeste kui ka robotite avatarid navigeerisid olukordades, mis olid kohati kergelt piinlikud. Erinevateks eksimusteks või ebamugavustunde olukordade tekkimiseks koostati mitmesuguseid stsenaariume. Inimeste käest uuriti, kui palju nad ise piinlikkust tundsid, ja kui palju arvasid, et seda peaks kogema robotid.

Meeleärevuse mõju vältimiseks kasutasid nad inimliku reaktsiooni hindamiseks lisaks naha elektrilise takistuse mõõtmist. Viimane kajastab meile kontrollimatu närvisüsteemi rektsiooni, mille tulemusel muutub näonahk punaseks ja peopesad hakkavad higistama.

Leiti, et osalejad kogesid piinlike olukordade korral empaatilist piinlikkust ja kognitiivset empaatiat nii inimeste kui ka roboti avataride piinlikesse olukordadesse sattumise tulemusel. Esialgu leiti, et kognitiivne empaatia ehk võime mõista teise tundeid oli inimesest osatäitjate puhul tugevam. Samale viitasid ka naha elektrijuhtivuse reaktsioonid, kui teadlased võrdlesid piinlikes stsenaariumides navigeerivat inimese avatari roboti avatari põhjustatud emotsionaalse erutuse määraga. Erinevus polnud siiski statistiliselt oluline.

Võib-olla õnnestub täiuslikuma uuringudisainiga korduseksperimendis demonstreerida, et meil on ikkagi inimeste suhtes paremini lihvitud tunnete tööriistad. Käesolevast uuringust saame aga juba aimu suhteliselt relvitust emotsionaalsest seisundist tehislike kaaslastega maailmas.

Seejuures polnud need isegi reaalsed tehisliku olendi kehastused, vaid silmade ette kuvatud avatarid. Arvestades, kui kiiresti siseneb meid matkida ja meie tunnetele mõjuda oskav tehnoloogia argiellu, on ülioluline mõista meie enda emotsionaalseid reaktsioone robotite suhtes. Natukene on piinlik, et me seda veel ei tea.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".