Prantsuse filosoof ja meediateoreetik Pierre Lévy võrdles 1994. aastal avaldatud raamatus "Kollektiivne intelligentsus: küberruumi antropoloogia" internetti ajutööga. Tema visiooni võib pidada üpris julgeks, sest sellel ajal oli internet veel habras võõrnähtus. Umbes 45 miljardi veebilehe asemel oli neid toona kõigest 10 000. Ometi märkas Lévy millegi suurema kontuure ja nimetas kandva idee kollektiivseks intellektiks. Ta väitis, et internet toimib hajutatud, närvirakkude-laadselt talitleva detsentraliseeritud teabetöötlusüksuste võrgustikuna.

Prantslane pole ainuke taoliste paralleelide märkaja. Tehnoloogilise progressi vaatleja ja futuristina tunnustatud Kevin Kelly arendas juba küpsema interneti ajal käsitlust "hive mind" ehk "mesilastaru mõistusest". Tema tõlgenduses on isemoodi "globaalne aju" võimeline töötlema ja analüüsima tohutul hulgal andmeid, genereerima uusi teadmisi ja avastusi ning hõlbustama koostööd ja innovatsiooni ülemaailmsel tasandil.

Kolmandana väärivad tähelepanu ameerika sotsioloogi Howard Bloomi käsitlused "massimõistuse" või "superorganismi" ilmingutest. Need tärkavad, kui inimühiskonnad ja kultuurid toimivad keerukate süsteemidena. Neist igaühel on omad esilekerkivad omadused, sh võime õppida, kohaneda ja luua midagi uut. Bloomi arvates vajab taolise massimeele kasv ja areng internetti ning muid tehnoloogiaid vajaliku sidususe tekkimiseks ja arendamiseks. Selle tulemusel sünnib samuti kahes varasemas näites mainitud kollektiivne, selle osade summast suurem intellekt.

Nende ideede valguses on mõneti üllatav, et maailmas pole üheski riigis internetiministeeriumit. Mõeldes riigi ja selle kodanike suveräänsusele, oleks individuaalse ja kollektiivse aju autonoomia eest hoolitsemine üks kesksemaid väljakutseid. Leidub mitmesuguste nimetustega ministeeriume, millede valitsusalas on riigi digimajandusega seotud poliitikate väljatöötamine ja elluviimine. Need ei reguleeri aga niinimetatud massimeele, kollektiivse aju ega mesilastaru mõistuse vaimse potentsiaali kasutamist.

Vahest kõige lähemal niinimetatud oma aju kaitsmisele on rahva ebamugavaid mõtteid pelgavad valitsejad Venemaal, Iraanis, Hiinas jne. Ometi pole neilgi otseselt internetiministeeriumit. Osaliselt põhjendab seda soov näida demokraatlikuna ja tegutseda krüptilisemate nimetustega asutuste varjus. Vahest on põhjus seegi, et kohalik internet pole kuigi intelligentne. Selle potentsiaal tärkab riigi- ja kultuuripiire ületavas koostöös.

Edaspidi tasub olla tähelepanelik infotehnoloogia temaatikat oma haldusalas omavate ministeeriumite nimetuste teemal. Mõnede märkide järgi on algamas tõeliselt "oma superaju" haldamise ajajärk. Seegi baseerub kollektiivsele sisendile, sarnaselt internetile, aga kannab nimetust tehisintellekt.

Seni lasus tehisintellekti arendamise raskuskese ettevõtlusel. Neist suurima potentsiaali olid suuresti tänu internetile omandanud peamiselt USA ettevõtted. Poliitikuid antud teema eriti ei huvitanud, kuni ettevõtjad tegid valmis sedavõrd hästi töötavad lahendused, et uudisvoogu ei mahugi enam muid teemasid peale selle, kuidas GPT või kunstaru muudab riigi majandust, heaolu ja turvalisust. Tasapisi ärgatakse uude päeva külmas higis, et inimese aju ei kuulugi enam passi omanikule.

Uue arenduslaine esimeste jõuliste märkide sekka võib lugeda Ühendkuningriigi valitsuse algatuse eraldada eelarvest 100 miljonit naela ehk umbes 113 miljon eurot arendusüksuse rajamisele, mille ülesandeks on luua riigi enda tehislik aju. Seejuures peab see olema maailma tasemel.

Esialgu võiks vaadata otsust läbi ettevõtluse prisma. Sammu võimaliku eesmärgina võiks loota, et briti alamad ei saadaks tehisintellekti kasutamisele kuluvat raha teistesse riikidesse. Antud vaade oleks eksitav. Intellektiküsimus on hoopiski teise kvaliteediga nähtus kui raamatupidamislik kasumiarvestus. Intellekt on eksistentsiaalne tegur. Mõistus koos teadvusega on inimesi nende individuaalsuses ja vabaduses, aga ka kollegiaalsuses ja konkurentsis määratlev keskne tegur.

Sama kordub riigi tasemel. Riiklik arukus või arutus on midagi enamat kodanike summast. Iga riik vajab iseseisvuseks selle paljudes tähendustest teiste riikidega konkurentsivõimelist mõistust, sealhulgas tehisintellekti. Paljud vanaemad on vist pidanud mingil hetkel lapselapsele tõdema, et mõistust ei saa laenata. Kasutada on vaid enda oma. Järelikult on loogiline oodata tehisintellektiministeeriumi sündi.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".