"Kui sa mingis paigas joonistad, oled vägagi tähelepanelik. Niisiis tunnen vahel, nagu maailm avaneks mulle, kui seda joonistan. Vahel tunnen sedagi, et joonistades saavad asjad mulle lähedasemaks, peaaegu intiimseks," ütleb Tallinna Ülikooli nooremteadur Aleksandra Ianchenko. 

Oma doktoritöös uurib ta kunstiliselt trammiteede atmosfääri teemat. Töö ise on tema sõnul osa laiemast uurimisprojektist "Ühistransport avaliku ruumina Euroopa linnades: lood, kogemused, vastuhakud" ("Public Transport as Public Space in European Cities: Narrating, Experiencing, Contesting").

Eelmise suve veetis Ianchenko Tallinnas: kahe kuuga visandas ta üles kõik pealinna 43 trammipeatust. "Püüdsin iga päev visandada ja liikusin peatusest peatusesse. Selle tulemusel sain umbes 300 visandit," kirjeldab ta. Nüüd avaldab Ianchenko need esmalt Instagramis ja juuni alguses on Tallinna Ülikoolis plaanis nende avalik näitus.

On lahe atmosfäär

Sel korral huvitas Aleksandra Ianchenkot just trammiteede atmosfäär. Huvi sai alguse inimeste igapäevasest kõnest. "Inimesed ütlevad sageli, et "trammidel on eriline atmosfäär" või "neil on eriline aura". See ongi küsimus, mida ma püüan mõista: miks on trammid erilised. Kuidas nad bussidest erinevad?" selgitab nooremteadur.

Kujutava kunstnikuna on Ianchenko visandanud juba aastaid. Uurijana avastas ta aga, et etnograafiline arusaam visandamisest langeb tema praktikaga kokku. Uuringus mõistab ta atmosfääri samuti etnograafilise, esteetika ja filosoofia erialakirjanduse järgi. "Atmosfääri on keeruline defineerida ja tabada. Kirjanduses määratleb näiteks fiosoof Gernot Böhme seda suhtena minu ehk tajuva inimese ja ümbritseva ruumi vahel," tutvustab ta.

See tähendab, et inimese suhet ümbritsevaga mõjutab terve rida asjaolusid. Ianchenko sõnul loevad muu hulgas inimese kultuuritaust, mälestused ja varasemad teadmised ümbritsevast kohast. "Samuti muutub koht ise: päevavalges ja öösel tundub see erinev," lisab ta. Eesti oludes mõjutab muljet peatusest paljuski veel ilm. "Eriti suvisel ajal oli ilm väga muutlik. Võib öelda, et atmosfäär on korraga meteoroloogiline ja metafoorne mõiste," muigab nooremteadur.

Peatustes visandades tajus Ianchenko, kuidas trammitee atmosfäär on seotud linna enda atmosfääriga. Kui tramm läbib erinevaid linnaosi, see atmosfäär muutub. "Näiteks trammiliin nr 1 oli kõige huvitavam ja vaatemängulisem, sest sa näed, kuidas linn muutub teel Kadriorust Koplisse," meenutab nooremteadur. 

Ühes trammis saavadki tema jaoks kokku linna erinevad õhustikud: sõitja on justkui turist, kes näeb linna selle mitmekesisuses. Trammipeatus ise on Ianchenko sõnul aga väga huvitava atmosfääriga punkt. "Omal moel ühendab see ühistranspordi ja linna. See on küll linnaga ühenduses olev avalik peatus, aga samas transporditaristu osa," arutleb ta.

Kunstistuudiost erapeoni

Kõik Tallinna 43 trammipeatust olid Aleksandra Ianchenko jaoks omal moel põnevad. "Näteks tundusid mõned peatused väga rahulikud. Ei osanud oodata, et ühistranspordi peatus on koht, kus saad ehk veidi puhata, või istuda ja hetke nautida," kirjeldab ta. 

Mõni peatus eriti just Põhja-Tallinna liinil oli tema jaoks aga tajutavalt vaikne ja kena. "Mul oli tõesti võimalik seal hetkeks istuda, lõõgastuda, mediteerida ja joonistada, nagu oleks ma oma stuudios," meenutab nooremteadur. Samas teadvustab ta, et tema isikliku kogemuse pealt ei maksa teha üldistusi. "Teistel inimestel võivad olla teistsugused lood ja kogemused," märgib ta.

Mõnest peatusest meenub talle naljakaid vahejuhtumeid. "Näiteks Telliskivi peatuses palus üks mees, et teda joonistaksin. Ma tegingi seda. Siis ta hakkas rääkima ja me lobisesime pool tundi enam-vähem kõigest," meenutab Ianchenko toredat hetke.

Paaril korral nägi ta aga, kuidas inimesed hõivavad trammipeatuse, et seal alkoholi juua. Nooremteadur tundis enda sõnul neil juhtudel, justkui segaks ta seltskonna erapidu. "See oli huvitav hetk, kus avalikust peatusest saab omamoodi privaatne ruum, mida inimesed kasutavad enda omana," arulteb ta.

Omapärane hetk oli Ianchenko jaoks seegi, kui üks mees teda järsku ühes peatuses lõi. "Võib-olla polnud tal kõik korras? Ma ei tea, miks ta nii tegi. Ega midagi halba ei juhtunud ja ta vabandas kohe, aga ma olin sellest ootamatust reaktsioonist lihtsalt üllatunud," sõnab ta.

Kõik Tallinna trammiliinid ristuvad kesklinnas Hobujaama peatuses. Ianchenko sõnul oli keset Narva maanteed paigutatud peatuses joonistada väsitav. "Nii palju asju toimus korraga: väga palju inimesi, väga palju liikumist. Pidin seal käima kolm korda, sest ühest tunnist ei piisanud selle kogemuiseks ja dünaamika visandile tabamiseks," kirjeldab ta. Erinevalt mõnest rahulikumast peatusest ei rääkinud kiirustajaid täis Hobujaamas temaga mitte keegi. "Ilmselt pole see tipptundidel jutustamise koht. Inimestel on oma igapäevatoimetustes kiire," tõdeb Ianchenko.

Kõik vahejuhtumid, nii positiivsed nagu sõbralik vestlus kui ka negatiivsed nagu võõralt saadud hoop või kohtumine joomaseltskonnaga, osutavad tema sõnul, et ühistranspordi peatused on avalik ruum, kuhu võivad sattuda igasugused inimesed. Tähelepanelik vaatleja võib seal kohata kõikvõimalikke karaktereid. "Omamoodi näitab see linna igapäevaelu ilu ja mitmekesisust. Minu visandites saigi sellest üks teema. Tahtsin näidata, kui mitmekesine on linnaelu ja atmosfäär piki trammiteid," ütleb Ianchenko.

Argielu ilu

Aleksandra Ianchenko artikkel Tallinna trammipeatuste projektist ilmus pildi ja teksti koosmõju käsitlevas ajakirjas. Sestap leiab tema visanditelt ka tekstikatkeid. Autori sõnul aitasid need tal väljendada seda, mida joonistades ei saanud: inimestega peetud vestlusi, mõnd silma alt välja jäänud objekti või pähe turgatanud küsimusi.

"Mõned teadlased eesotsas Tim Ingoldiga ütleks, et kirjutamine ja joonistamine ei erine üksteisest kuigivõrd, sest sa kasutad igal juhul oma kätt. Põhimõtteliselt üks joon kõik," sedastab ta. Vaatlusolukorras võib visandamine tema sõnul olla aga kirjutamisest kiirem. "Vahel jõuan inimese üles joonistada enne, kui ta trammist väljub. Mul kulub selleks minut, samas kui kirjeldavat teksti kirjutaksin veel pikalt peale tema lahkumist," seletab nooremteadur.

Visandamise kui etnograafilise uurimismeetodi juures on Ianchenko sõnul oluline seegi, et valmib pilt. "Nii tekib omamoodi suhtlusring sinu joonistatud stseeni, sinu enese ja joonistuse vaataja vahel," sõnab ta.

Valminud visandeid saab näidata ka näituse vormis. "Kui varem sarnaseid visandiprojekte tegin ja neid avaldasin, märkasin, et inimeste jaoks on see huvitav," põhjendab nooremteadur. Nagu tookord, saavad huvilised ka nüüd tulla ja võrrelda Ianchenko kogemusi ja lugusid enda omadega. "Võib-olla aitab see inimestel näha argielu ilu," pakub ta. 

Kui tavalisele inimesele pakub tema näitus ehk pisut mõttemänge, siis transpordiplaneerijatele midagi uut pakkuda on Ianchenko sõnul keerulisem. "Minu nähtud peatused on hästi ja nutikalt disainitud. Samas on hõõrumist selle vahel, kuidas trammipeatus on mõeldud kasutamiseks ja seda tegelikult kasutatakse," osutab ta.

Ruumiloome spetsialistidel aitab töö nooremteaduri sõnul ehk paremini mõista peatuste alternatiivseid kasutusviise. "Enamik inimesi tuleb sinna, ootab trammi ja läheb, aga vahel näen inimesi lihtsalt istumas, võib-olla midagi söömas ja pausi pidamas," loetleb ta. Teisisõnu on trammipeatus ka koht, kus keset pikemat teekonda hetkeks jalga puhata ja lõõgastuda.

"Paljudele inimestele on omal moel üllatav, et ma üldse ühistransporti tähele panen," märgib nooremteadur veel. Enamiku inimeste jaoks on trammid, bussid ja trollid lihtsalt taustal vurav argielu. "Ehk aitavad sedalaadi projektid tuua uut vaatenurka nii igapäevastele asjadele nagu igapäevased ühistransporditeekonnad, mis muidu jääks märkamatuks," loodab Ianchenko.

Aleksandra Ianchenko kirjutab oma uurimusest ajakirjas Psiax Estudios e Reflexoes Sobre Desenho e Imagem.