Ilmselt on erakondade lubadused eelseisvateks valimisteks kõigi aegade lahkeimad. Koroonakriis, hullunud energiahinnad ja Venemaa agressioon on edukalt murdnud Eesti eelarvepoliitikas valitsenud tasakaalunõude ning rahastuse leidmine erinevate eluvaldkondade ja huvigruppide vajaduste ja unistuste katmiseks tundub võõra murena. Raha on ja raha saab!

Kõigile midagi

Sama suhtumine vaatab vastu ka erakondade kõrgharidus- ja teaduspoliitikat puudutavatest seisukohtadest, mis asetavad keskse rõhu rahastuse suurendamisele. Kõige suurem üksmeel valitseb teadus- ja arendustegevusele eraldatava raha osas. Teatavasti otsustas Jüri Ratase valitsus lähtuda 2021. aasta riigieelarve ettevalmistamisel 2018. aasta detsembris sõlmitud teadusleppest, mille kohaselt peaks teadus-arendustegevuse ja innovatsiooni rahastamine riigieelarvest tõusma 1% sisemajanduse koguproduktist (SKP).

Sellest ajast alates on lisaraha teadusele leitud igal aastal. Selgust selles, kui suur on tegelikult riikliku rahastuse tase (ja mis kuulub selle rahastuse sisse ja mis mitte) pole aga praeguseni. Arvestades kiirenenud inflatsiooniga on seatud eesmärk ka eest ära liikunud ja seega on 1% eesmärgi seadmine jätkuvalt igati asjakohane. Täpsuse huvides tuleb märkida, et kaheksast erakonnast kahel, EKRE-l ja Parempoolsetel, numbriline siht puudub, samas kui Rohelised ja Eesti200 soovivad teaduskulutused viia koguni 1,5%-ni SKPst. Need lubaduse eeldavad täiendavat raha suurusjärgus 100–250 miljonit eurot aastas.

Kõrghariduse rahastuse langemine 1,5%-lt 1,1%-ni on muutunud otseselt kriitiliseks ja lõpuks pälvinud ka poliitikute tähelepanu – enamus erakondi peab täiendavat rahastamist vajalikuks. Keskerakond ja Reformierakond lubavad rahastamise tõstmist tasemele 1,5% SKP-st. Enamus erakondi avaldab toetust juba lubatud 15%-le iga-aastasele rahastustõusule, Isamaa seab eesmärgiks viia professorite palgatase neljakordse, kaasprofessoritel kolmekordse ja doktorikraadiga õppejõududel kahekordse keskmise palgani. Need ettepanekud eeldavad samuti lisaraha – umbes 150 miljonit eurot aastas.

Enamus erakondi peab vajalikuks õppetoetuste süsteemi ümbervaatamist, tõstes eelkõige laenu ülempiiri ja pakkudes erinevaid laenu kustutamise skeeme. Samuti ollakse ühel meelel selles, et doktoranditoetus/nooremteaduri palk peaks olema vähemalt keskmise palga tasemel. Enamus kõrghariduspoliitilisi seisukohti on ringelnud juba aastaid, ent nende juurutamiseks pole seni jätkunud tegelikku poliitilist tahet, loe: tarvilist raha. Eeldatav lisakulu on 30–50 miljonit eurot aastas.

Selge nägemuse lootus

Eelneva põhjal on selge, et lahked rahalised lubadused jäävad enamasti täitmata. Juba kehtivas eelarvestrateegias on eelsesivate aastate puudujääk tasemel 3% SKP-st. Ühiskondlik vajadus ja tuntavalt ka poliitiline eelistus on suurem tervishoiu ja sotsiaalkulude tõusuks ning eelistatud on rahastusotsused, millel on selgelt piiritletav ja poliitiliselt atraktiivne väljund. Lihtsalt raha juurde ei ole argument, millega haridusminister koalitsioonikaaslasi veenaks. Päris ilma rahata aga ka ei saa!

Seega jääb loota, et uus koalitsioon oskab oma prioriteete veenvalt sõnastada ja siduda rahaküsimise hädavajalike struktuursete ümberkorraldustega. Milles need seisneksid, me kahjuks valimisplatvormidest ei leia.

Aastaid on kõrghariduse rahastamisel räägitud (osalisest) õppemaksust. Avaliku arvamuse valdav toetus "tasuta kõrgharidusele" on jätnud seda otsesõnu toetama samas vaid ühe erakonna, Parempoolsed. Teistel, eelkõige Reformierakonnal on osundatud vajadusele suurendada erasektori panust, ent puudub selge plaan, kuidas seda praktikas korraldada.

Tõe huvides tuleks märkida, et ka kehtiv seadus näeb tasuta õpet ette vaid eestikeelsete tasemeõppe programmide täisajaga üliõpilastele. Kõrgkoolid ei ole aga erinevatel põhjustel kasutanud võimalust teistelt üliõpilastelt õppekulude osalist hüvitamist nõuda. Valimisprogrammide põhjal tundub, et julgem liikumine selles suunas võiks võimalik olla, eelkõige pidades silmas välisüliõpilasi.

EKRE ja Isamaa eestvedamisel on suurt tähelepanu pööratud ka eestikeelsele õppele, ent pole päris selge, mida sisuliselt muuta soovitakse või isegi milles on keskne probleem. Samas on tõsi, et vajame arusaadavat plaani, mida me välisüliõpilaste arvu kasvatades saavutada püüame. Tundub, et enamus erakondi näeb välisüliõpilastele eesti keele õpetamise kaudu võimalust nende integreerimiseks eesti ühiskonda, leevendades seeläbi kasvavat tööjõupuudust. Kas see on ka meie olulisemate lähteriikide üliõpilaste tegelik soov, või ka eestlaste üldine hoiak, pole selge.

Lõpetaksin selle pelga ülevaate valikuliste väljavõtetega erakondade platvormidest. Usun, et need iseloomustavad veidi vastavaid haridus- ja teaduspoliitilisi mõttelaade ja hoiakuid.

• Eesti200: käivitame kõiki Eesti kõrgkoole hõlmava e-Ülikooli, et toetada digiõppe arenguhüpet ja võimestada kõrgkoole looma kvaliteetseid digikursusi nii eesti kui ka inglise keeles.
• Reformierakond: Rakendusuuringute programmi kogemuse pinnalt loome Rakendusuuringute keskuse (RUK). RUK-i strateegiline fookus on digilahendustel, tervisetehnoloogiatel ja -andmete väärindamisel, kohalike ressursside väärindamisel, sh biomassi rafineerimisel ning nutikatel energialahendustel, sh vesinikutehnoloogiatel.
• Isamaa: Võimaldab tõsta ülikooli professori palgamäära Eesti keskmisest neljakordseks, kaasprofessoril kolmekordseks ja doktorikraadiga lektoril kahekordseks; selle rakendamiseks viib sisse vajalikud muudatused kõrgkoolide rahastamise alustesse.
• Parempoolsed: Tõstame kõrghariduse rahastamist ning asendame senise tasuta õppe osalise õppemaksu ja kombineeritud õppetoetuste süsteemiga. Suurendame seeläbi õppijate motivatsiooni ja nõudlikkust õppe sisu ja kvaliteedi suhtes. Seame ambitsioonikaks eesmärgiks ühe Eesti ülikooli viimise maailma saja parima hulka.
• Keskerakond: Võimaldab ülikoolides eraldi õppejõu ja teadlase karjääriredeli süsteemi rakendamist, et tagada paremate pedagoogiliste võimetega isikute keskendumine õpetamisele ning võimaldada teaduritel keskenduda enam uurimistööle.
• EKRE: Muudame Eesti ülikoolid taas eestikeelseks.
• SDE: Tõstame riikliku doktoranditoetuse võrdseks Eesti keskmise palgaga.
• Rohelised: Roheliste juhtimisel saab Eestist üks maailma tehisintellekti väljatöötamis- ja rakendamiskeskus.