Karl Marx mõistis hukka vaesemas või muul põhjusel viletsas olukorras olevaid inimesi, kes ei soovinud seista silmitsi eluga siin ja praegu, ega osalenud progressiivses poliitikas, sest olid end lasknud petta religioossetel fantaasiatel. Marxilt pärineb kuulus tõdemus, et religioon on oopium massidele.

Hiina Rahvavabariigi rajajana kohandas Mao Zedong Marxi maailmavaadet kohalike tingimustega, asendades muuhulgas Saksa tööstusekeskse vabrikutöölisest proletaarlase agraarmajanduslikus Hiinas põllutöölisega. Muus osas kordas maoism marksismi ja püsis kuni arvutiajastuni põhiosas muutumatuna. Mõned aastad tagasi leidsid Hiina ametnikud uue masside oopiumi allika. Kui varem oli selleks religioon ehk midagi spirituaalset, siis nüüd võib kohata pahameeles osutust nn spirituaalsele oopiumile, milleks on arvutimängud.

Aastal 2021 karmistati arvutimänge puudutavaid regulatsioone, saates seda järgmiste sõnadega: "Teismelised on meie kodumaa tulevik. Alaealiste füüsilise ja vaimse tervise kaitsmine on seotud inimeste eluliste huvidega ning on seotud noorema põlvkonna kasvatamisega rahvusliku noorendamise ajastul.". Erinevas formaadis videomängud olid aastaid riigi noorsoos kulutulena levinud, jättes sama allegooria võtmes järele söestunud inimvõrsed. Kuigi sama pinnase peal kasvasid peagi maailma suurimad mängutootjad, pidas riik neilt saadavat tulu väiksemaks rahvastikku ohustavast kahjust.

Muuhulgas pannakse videomängudele süüks rahvuslikku lühinägelikkuse epideemiat. Müoopia esinemissagedus üle 17 aastaste hiinlaste seas on 70-87 protsenti. Kooliealiste seas on vastav näitaja linnast sõltuvalt kuni 36 protsenti. Seega juhtub silmanägemisega midagi just koolipõlves. Videomängude negatiivsetest mõjudest nimetatakse veel halba keskendumisvõimet, vaimse tervise häireid ning langenud une kvaliteeti.

Pärast aastaid kestnud tähelepanu pööramisi, agressiivsete vangla laadsete mängudest võõrandamislaagritega katsetamisi, otsustati mängimist asuda riiklikult reguleerima. 2019. aastal seatud eeskirja järgi tohtisid alla 18-aastased hiinlased mängida videomänge kuni 1,5 tundi päevas, mida pühade ajaks suurendati kolme tunnini. Mainitud 2021. aastal regulatsiooni karmistati ja nüüdseks on alla 18-aastastel lubatud mängida ainult reedest pühapäevani kuni üks tund, ajavahemikus õhtul kaheksast üheksani. Piirang on sama, aga nädalapäeva ei arvestata riiklike pühade puhul.

Sellest veel ei piisanud ja lõppeva aasta kevadel tutvustati järjekordset seaduse uuendust, milles leiti, et miks piirduda ainult videomängudega, sest lapsi tuleks kaitsta nii voogesituse kui ka sotsiaalmeedia platvormidel leviva meedia liigtarbimise eest. Kinnitamisjärgus piirangud peaksid looma nii-öelda tervisliku, tsiviliseeritud ja korrastatud võrgukeskkonna, mis kaitseb alaealiste füüsilist ja vaimset tervist ning turvab alaealiste seaduslikke õigusi ja huve küberruumis, märgitakse uuenduste seletuskirjas. Näiteks juba kehtestatud seaduste järgi ei tohi alla 14-aastased kasutada Hiina TikToki alternatiivi Douyin'i rohkem kui 40 minutit päevas.

Äsja tutvustati seniste meetmete tulemuslikkust. Vähendamata probleemi olemasolu ning tõsidust ka demokraatlikemates riikides, tasub siinsetel lastel olla mures. Seda juhuks, kui keegi vanematest otsustab rakendada nn Hiina eeskuju. Sest silmi kissitades vaid ühte probleemi kaedes, paistavad tulemused positiivsed. Asjaolu, mis võib paista lahendusena teatud silmaringiga lastevanematele.

Raportis, mille koostasid Hiina mängutööstuse rühma komitee koos hasartmänguregulaatori ja statistikaametiga, märgitakse, et tänu juurutatud meetmetele üle 75 protsendi Hiina alaealistest mängivadki arvutite, telefonide või mängukonsoolidega nädalas alla kolme tunni. Raportis tõdetakse veelgi jõulisemalt, et seega on Hiina lahendanud oma noorte mängusõltuvuse probleemi. Demokraatlikes riikides jääb selline meede teostamatuks. Samuti peaks küsima, milline probleem siis tegelikult lahendati, mis jäi lahendamata ja mida uut põhjustati.

Ärgem unustagem, et perekond on türannia, mida juhib selle kõige nõrgim liige. Tähelepaneku autor on Nobeli kirjanduspreemia laureaat George Bernard Shaw. Ükski demokraatia ei keelaks perekonnas kehtestada diktatuuri. Nõrgimaks liikmeks ei ole laps, vaid lapsevanem, kes pole üle saanud oma varases lapsepõlves talle keeldude ja käskudega loodud lahendamatust ebapiisavuse tundest. Mida püüab nüüd saavutada võimsa isiksuse rolli omaksvõtmisega, juhindudes Hiina moodi probleemide lahendusest, sest pelk võimu tunne on samuti nagu oopium, mis ei lase mõistusel toimuda ega seista silmitsi eluga siin ja praegu.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".